Jüri Liiv ütleb, et selles raamatus püüab ta piiritleda piiritlematut ehk üritada luua kõikehõlmavas lolluses süsteemi ja korrastatust ning õnneks on lolluse teed juba iidsetest aegadest suhteliselt väljakujunenud. Progressi ilminguna võimaldavad aga internet, nutiseadmed ja sotsiaalmeedia tänapäeval rumalusi levitada palju laiemalt, efektiivsemalt ning kiiremini kui kunagi varem. „See raamat ei ole mõeldud millegi tõestamiseks, sest tõelist usku pole ju niikuinii võimalik niisama lihtsalt väärata," selgitab autor. „Igaüks võib ju uskuda kasvõi seda, et ta on India elevant, samas ei saa ta loota, et ainuüksi tema uskumuse põhjal kuulub ta kohe looduskaitse alla. Ning kui kellegi jumalale meeldib, et jünger kindlal kellaajal oma pead vastu põrandat taob, on see tema vaba valik, kuid ka tema tööandjal on vabadus selline töötaja lahti lasta ning võtta palgale mõni pisut ummukam.“ Pigem on see raamat katse kuidagi kaardistada inimrumaluse mõned rajad ning näidata, et lollus on samasuguses pidevas evolutsioonis nagu ka teadmised. Kartes, et tema mõtted paljudele ei meeldi, ütleb autor kõigile lohutuseks, et igaüks võib siiski rahulikult jääda oma uskumuste juurde. „Kuri on aga karjas siis, kui nende põhjal hakatakse teiste inimeste elu muutma ja ühiskonda juhtima. Ilus pole ka see, kui otsitakse veelgi lollimaid, et nende arvel oma rahakotti või karjäärihimu nuumata.“