Tiit Made viies ajalooraamat käsitleb Eestile murranguliselt katastroofilisi aastaid 1939.–1941. Need olid aastad, kui Eesti poliitikud oskasid mängida hästi arenenud riigi rahvusvahelisse poliitilisse isolatsiooni ning loovutasid paukugi laskmata Vabadussõjas kätte võideldud iseseisvuse ja vabaduse agressiivsele Nõukogude Liidule. Raamat kirjeldab nende kolme aasta sündmusi, toetudes dokumentaalsele materjalile ja tollaste ajalehtede artiklitele ning sündmustes osalenute memuaaridele. See on raamat väikese rahva karmist saatusest, keda loetud kuude jooksul kavaldas üle Kremli diktaator koos oma vasallidega. Selles on põhjalikult juttu eestlaste poliitilisest lihtsameelsusest ja sinisilmsusest suhtlemisel idanaabriga. Lugeja leiab ka hulgaliselt lehekülgi okupantide käsilasteks hakanud eestlaste reetlikkuse, rahvavaenulikkuse, kättemaksuiha, saamahimu ja ärategemissoovi kohta.
Siin on ajalooline tõde välja toodud ehedal ja armutul kujul, kuid nähtuna läbi eestlaste silmade. Ajaloolistest vigadest tuleb õppida. Siis on lootust, et tehtud vigu ei korrata. Kommunismi kuritegusid peab une pealt teadma, sest need on meie rahva jaoks aegumatud, kuna hävitasid ligi neljandiku Eesti rahvast ja peatasid riigi normaalse arengu pooleks sajandiks.