Nick Dunni „Hämarad teed“ uurib öist linna kui aegruumi, kuhu on võimalik põgeneda päeva kaine kalkuleerituse eest. Öine linn kujutab enesest erilist olemisviisi. Öist ringihulkumist on ajalooliselt seostatud igasuguste kurikaelte ja öötööliste hämara maailmaga, kuid öine linn pakub tegelikult nii palju enam. See ei peaks seostuma pimeduse ja hirmuga, vaid vabastama meie meeled, pakkuma järelemõtlikkust, vaikust ja varjatust olukorras, kus meie tähelepanu ja teod on linnaruumis aina enam kontrollitud. See raamat uurib hämara linna rikkalikku potentsiaali meie tajumaailmale. Nagu Dunn küsib, ehk polegi küsimus selles, kust veel leida ihaldusväärseid ruume, vaid hoopis, millal neid otsida?