ET SU SILMADES ÕITSEKSID ÜLASED Kui mina kunagi Eestimaalt lähen, kaugele-kaugele soojamaa randa. Sinule jätan ma päikse ja tähed, enne kui troopikas kinnitan kanda. Sinule jätan ma armu ja tunded, mälestused, mis elavad edasi. Tuhandeid sekundeid, minuteid, tunde, veidike kiusatust, olla võib sedagi! Et su silmades õitseksid ülased, rukkililled ja hõberemmelgad. Hingesoojuses salaja kõlaks veel eluakordid, mida saaks vemmelda! Sinule jätan ma kevade ootuse. Sadamasse kui jõudmas näed laeva, hingepuudutuse ja lootuse, koos iseendaga riputan kaela.