Simo Runneli luuletusi eelmise sajandi lõpust kuni päris kaasajani on „Esimeses poolsajandis“ kolme tsükli jagu. Esimene kannab pealkirja “Kodukoht“, teine “Võitlus” ja kolmas “Keeled”. Siin on riime ülikooliajast kõrvuti Kiplingi-tõlgetega, nägelused päevakajaga püüavad oma joont ajada ajaloo teemade ja igapäevaelus ettetulevate juhtumuste vahel. Omaenda luule tõlked inglise keelde otsivad kontakti maailmaga, mis meid isegi mitte kõnetama ei vaevu, kui poriseksime ainult omaenda kodumurrakus vaikselt nina alla. Aga luulega kipub olema nagu malega – oma sisemise ilma laotad sa teiste ette nagu males oma rumaluse teiste nähes lauale, kaotust kartmata. Ning luulega on nagu ümberpanekuga ühest keelest teise – tõlgid, mis sa tõlgid, midagi läheb ikka kaotsi või tuleb omatahtsi juurde. ÕHTUNE LUULETUS Mu mõistuse viinud on tuledesära, mõtted peast on kadunud ära. Kui väljas on pime ja säravad tuled, siis tänaval maskita kõndida juled. (2006)