„Elu hääled“ on Ita Sranki teine luulekogu.
Selle keskmeks on loodus oma lõpmatus rikkuses, kus kõigel elaval ja elutul on oma koht, roll ja hääl. Läbi kujundliku külluse toob autor lugejani rõõme ja muresid, aegumatuid tõdesid ning elumuutuste ilu ja valu, mis puudutavad meist igaüht. Nii on see luulekogu siiras ja helge ning kannab oma lihtsuses sõnumit koosolemisvõlust, tänutundest ja lootusest.