1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima. Esimesena võeti luubi alla vepslased. Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Aga vepslasteni jõudmine oli tihtipeale üsna keeruline. Kohale jõudmiseks kasutati lisaks rongidele ja bussidele ka hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast, jalgsi käimisest rääkimata. Külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav, hiljem aga avaneti, saadi sõbraks ning tunti vepsa ja eesti keele lähisugulusest lõbu. Välitööpäevikute vahendusel avaneb värvikas pilt nii omaaegsete Eesti etnograafide uurimispraktikatest ja olmest kui ka vepsa küladest, kus 1960. aastatel oli veel paljuski säilinud traditsiooniline elulaad, ehkki kolhoosiaja kastmes. Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega, lisaks pildid Vepsamaalt kogutud esemest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna.