Bibliograafia teine köide koondab aastatel 1711–1830 ilmunud võõrkeelseid trükiseid. Põhjasõja järgsed esimesed aastakümned olid trükitoodangult väga tagasihoidlikud, haridus- ja kultuurielu elavnes alles 18. sajandi keskpaiku ning hakkas jõudsamalt arenema sajandi viimasel veerandil. Eesti- ja Liivimaale peamiselt Saksamaalt ümber asunud haritlaste teostes avaldusid uued ideed, valgustusajaga kaasas käiv vaade kohalikele oludele ja siin elavale talurahvale. Ilmuma hakkasid nädalalehed, katsetati ajakirjadega, avalikkuse ette jõudsid esimesed pärisorjust kritiseerivad kirjatööd. Euroopa tuntuimaks näite- ja romaanikirjanikuks tõusis sajandivahetusel August von Kotzebue. Ülikooli taasavamine Tartus tõi Eestimaale terve plejaadi õpetlasi, kelle abil sai uue hingamise teaduskirjanduse välja andmine ning Eesti- ja Liivimaa looduse ning ajaloo põhjalikum uurimine. Siinsed meresõitjad ja maadeuurijad avardasid oma rännakutega maailmapilti ning paljud siinsed õpetlased jõudsid oma töödega 19. sajandil Peterburi Teaduste Akadeemia tunnustatud teadlaste hulka. Trükiste kirjele on lisatud nende leidumus Eesti jt riikide mäluasutustes ning teadaoleva digikoopia asukoht. 1830. aasta tähistab rahvusvahelise kokkuleppe põhjal käsitrüki perioodi lõppu Euroopas.