„Eesti vanema piiblitõlke sõnastik“ annab ülevaate sõnavarast, mida kasutati varastes piiblitõlgetes ajavahemikul 1600–1739. Sellisena kajastab sõnaraamat leksikaalseid otsinguid eesti kirjakeele algussajanditel, kui põhja- ja lõunaeesti kirjakeelt pühakirja tõlkimise käigus loodi. Piibli tõlkijad kasutasid varasemast suulisest kristlikust eesti ühiskeelest pärit termineid (altar, jumal, ristima), ammutasid murdekeelest (hõõlas, vauv, saps, läila, huskutama, lägitama, õnnal), lõid ise uusi tuletisi ja liitsõnu (hiljameelelik, hõljutuseohver, ilmakoolelik, ettetähendamine) ning laenasid teistest keeltest (baumeister, jaanalind, livné-puu).