Eesti maastike teadusliku liigestusega on tänaseks tegeletud juba saja aasta vältel. Esimese ja põhjapaneva rajoneeringu tegi Tartu Ülikooli soomlasest geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö. 1922. aastal ajakirja Loodus kolmes järjestikuses numbris ilmunud Granö artikkel „Eesti maastikulised üksused“ osutus teedrajavaks nii Eesti maastike liigestuse kui ka uute piirkonnanimede ja terminite osas. See artiklisari on nüüdseks koondatud raamatusse, mis pakub avastusrõõmu kõigile Eesti ja Eesti maastike huvilistele. Raamatuga on kaasas kolm kaardilehte: - Eesti jääaegsed kuhjatised ja ürgorud - Eesti taimkonna põhivormid - Eesti asulad ja tähtsamad maisteed Johannes Gabriel Granö sündis Soomes, tema haridustee oli seotud Helsingi Ülikooliga. Granö rolli Eesti geograafias on raske alahinnata. 1919 kuni 1923 oli Granö Tartu Ülikooli esimene geograafiaprofessor, käivitades Tartus nii eestikeelse geograafiaõppe kui ka kodu-uurimise. Viimase väljapaistvamaks saavutuseks on 1920. ja 1930. aastatel ilmunud maakondlikud koguteosed.