Закажите товары с доставкой в течение 1–3 рабочих дней до 18 декабря, чтобы получить свой заказ до Рождества!
Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Архитектура и дизайн
Архитектура
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi-sügis 2022 (109-110) / Estonian Architectural Review MAJA summer-fall 2022 (109-110)
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi-sügis 2022 (109-110) / Estonian Architectural Review MAJA summer-fall 2022 (109-110)
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? How can built heritage help with modern challenges?
Автор
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Переведено
Taavi Laanpere, Kerli Linnat, Marianne Jõgi
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
12,00 €
Цена:
12,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond. Seda võib selgitada paljudel viisidel, näiteks keskkonnapsühholoogiast pärit tähelepanu taastamise teooriaga, mis ütleb, et rikkalik ja avastamisrõõmu pakkuv ruum loob vaimset kosutust.
Vastuoluline tekst ei toimi, ent ruumis saavad seista kõrvuti erinevatest ajastutest ja erinevaid ideoloogiaid kandvad ehitised ja objektid. Ajalooliste kihistuste vahel võivad säriseda vastuolud ja konfliktid. Nende kõrvutamine ja esiletoomine annab eri ajastute ühiskondadele hääle. See vastuolu on ergastav, kainestav ja annab eelduse olla täpne. See meenutab, et ükski ideoloogia pole eneseküllane, ning loob skepsist kõikehõlmavate lahenduste suhtes.
Vastuoluline ruum hoiab meid arukana. Viibides Veneetsia üürikorteris, on itaalia humanist Anton Francesco Doni
kirjeldanud, kuidas teda ümbritseva ruumi argihelid, kunstiteosed ja ehitised viivad ta mõtted rändama; liikudes igapäevastelt esemetelt ajalooliste objektideni sünnib integraalne kogemus: „Viibin korraga igal maal ja näen kogu inimkonda, kui seisatun aknal.“
Eestis on arvukalt asulaid, kus hoonete arv ületab mitmeid ja mitmeid kordi elanike arvu. Pea olematu elektritarbimine näitab, et umbes kolmandikus Eesti omavalitsustes on iga kuues eluruum tühi. Eriti silmatorkav on ruumi „ülejääk“ maapiirkondades ja vanalinnades, kus ka tähelepanuväärsed ehitised, nagu kultuurimälestised, alles ootavad uut kasutust ja oma tähenduse nüüdisaegset avastamist. Ruumiloojatel on ütlus, et parim viis hoone säilitamiseks on kohandada see tänapäevaseks kasutuseks. „Muutes liiga palju, rikume olemuse, muutes liiga vähe,
ei hakka uus ruum toimima. [..] Üksnes igapäevane kasutamine muudab vana arhitektuuri eluliseks ja annab pärandile väärtuse,“ kommenteeris oma hoolikat ja pikaajalist tööd konvendihoone renoveerimisel võõrastemajaks 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Kuldlõvi pälvinud portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura. Mõeldes siit edasi, saame küsida, kuidas näha meile pärandunud ruumilises rikkuses võimalust toime tulla nüüdisaegsete väljakutsetega? Kõige teravamad küsimused, millele ruumiline pärand võib vastuse anda, on rohepööre ja ärgas, sotsiaalne ühiskond. Vajadus õppida ehitama tervislikumalt ja täpsemalt seisab meil ees nii ehk naa. Kuid sageli leidub ehitatud keskkonnas näiteid ajas ära proovitud praktikatest, mille ideid saab tänapäevases mõttes taaskasutada, näiteks Tallinna Lenderi maja projekteerimissüsteem; või oskame kunagi planeeritud ruumist üles leida toona välja ehitamata jäänud unistused. Sellisel viisil laseb pärand meil osa saada kvaliteedikogemusest, mida saame taasluua oma ajastu võtmes.
Pärandipõhine areng on üks vana arhitektuuri mõtestamise viise, mis ei vaata ruumilist ülejääki kui ballasti, vaid kui võimalust kohalikuks arenguks. 2021. aastal avatud Paide riigigümnaasiumi saamislugu hõlmab ruumilise pärandiga tegelemise mitmetahulisust ja näitlikustab, kuidas suurepärase tulemuse puhul on läbi põimunud nii detailsed kui ka linna mastaabis tehtud otsused. Kunagine Eestimaa südame südames asunud ja viimased paarkümmend aastat tühjana seisnud koolimaja on saanud nüüdisaegse juurdeehituse ning lõimib linna kogukonda ja kujundab Paide nägu. Kooli ehitamisele eelnesid tulised arutelud hoone asukoha üle paljude organisatsioonide vahel, kes silmapaistva tulemusel nimel tegid mööndusi oma senistes praktikates. Paide kooli taassünni lugu näitab, et kogu
ruumilise pärandiga tegelemise varasalv alles ootab avamist ja võimalikult lennukat mõtestamist!
Kaja Pae, peatoimetaja
Kaija-Luisa Kurik, külalistoimetaja
Urmo Mets, toimetaja
Number on valminud koostöös muinsuskaitseameti projektiga „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu".
Built Heritage and Modern Times
An environment that preserves architecture and other elements from several eras is cosier for humans than an environment built within a single time period. There are many explanations for this—for example, the attention restoration theory in environmental psychology, according to which plentiful space packed with joys of discovery creates mental comfort. A text that contains contradictions does not work, whereas in space, buildings and objects that originate from different eras and express different ideologies can stand side by side. There can be contradictions and conflicts simmering between different historical layers. Juxtaposing and highlighting the latter gives voice to societies of different eras. This kind of conflict is stimulating, sobering and creates the preconditions for being precise. It reminds us that no ideology is self-sufficient, and incites skepticism toward all-encompassing solutions. Contradictory space keeps us sensible. Italian humanist Anton Francesco Doni has written while in his Venetian rental apartment about how the everyday sounds, artworks and buildings in the space around him make his mind wander; how in passing from everyday items to historical objects, an integral experience is born: ‘I am in every country [at
once] and see all mankind if I stand at the window’.
In Estonia, there are numerous places where the number of buildings exceeds the number of inhabitants many times over. Nearly non-existent electricity consumption shows that in approximately a third of Estonian municipalities, every sixth dwelling is empty. The “excess” of space is especially glaring in rural areas and old towns, where even notаble buildings such as cultural monuments are still only waiting for a new use and modern rediscovery of their meaning. Spatial designers have a saying that the best way to preserve a building is to adapt it to modern use: ‘If we change too much, we will ruin the essence; if we change too little, the new space won’t work. /…/ Only everyday use can make old architecture vital again and give value to heritage,’ said Portuguese architect Eduardo Souto de Moura, the winner of Golden Lion at 2018 Venice Architecture Biennale, when commenting on his diligent and longstanding work on renovating an old convent and turning it into a guesthouse. Proceeding from this, we can ask —how to see opportunities for dealing with contemporary challenges in all the spatial plenitude that we have inherited? The most pressing issues that spatial heritage might help with are green transition and the agility, sociality of society. The need to learn healthier and more precise ways of building will soon have to be addressed in any case.
However, built environment often contains examples of tried-and-true practices, whose ideas could be reused in modern ways, such as the design system of Lender houses in Tallinn; perhaps we could even pick up on the unrealised dreams of once-planned spaces. In this way, heritage enables us to take part in an experience of quality that we can then recreate in tune with our own times.
Heritage-led development is one way of interpreting old architecture that does not view spatial “excess” as ballast, but rather as an opportunity for local development. The origin story of Paide state gymnasium that was opened in 2021 comprises the multifaceted nature of working with spatial heritage, and illustrates how the interplay of detailed as well as city-scale decisions can lead to an excellent outcome. An erstwhile school building in the very centre of Paide that had stood empty for the last couple of decades has now received a modern extension, and has begun to integrate the local community and shape the face of the town. The construction was preceded by heated discussions about the location of the building, held between many organisations, who were ready to make concessions in their standard practices in order to achieve an outstanding result. The story of the school’s rebirth in Paide shows that the treasury of spatial heritage is still only waiting to be unlocked and interpreted in as high-flying ways as possible!
Kaja Pae, Editor-in-chief
Kaija-Luisa Kurik, Guest Editor
Urmo Mets, Editor
This issue was put together in collaboration with the Estonian National Heritage Board project ‘Historic Town Centres Revitalised
Through Heritage-Led Local Development’.
Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond. Seda võib selgitada paljudel viisidel, näiteks keskkonnapsühholoogiast pärit tähelepanu taastamise teooriaga, mis ütleb, et rikkalik ja avastamisrõõmu pakkuv ruum loob vaimset kosutust.
Vastuoluline tekst ei toimi, ent ruumis saavad seista kõrvuti erinevatest ajastutest ja erinevaid ideoloogiaid kandvad ehitised ja objektid. Ajalooliste kihistuste vahel võivad säriseda vastuolud ja konfliktid. Nende kõrvutamine ja esiletoomine annab eri ajastute ühiskondadele hääle. See vastuolu on ergastav, kainestav ja annab eelduse olla täpne. See meenutab, et ükski ideoloogia pole eneseküllane, ning loob skepsist kõikehõlmavate lahenduste suhtes.
Vastuoluline ruum hoiab meid arukana. Viibides Veneetsia üürikorteris, on itaalia humanist Anton Francesco Doni
kirjeldanud, kuidas teda ümbritseva ruumi argihelid, kunstiteosed ja ehitised viivad ta mõtted rändama; liikudes igapäevastelt esemetelt ajalooliste objektideni sünnib integraalne kogemus: „Viibin korraga igal maal ja näen kogu inimkonda, kui seisatun aknal.“
Eestis on arvukalt asulaid, kus hoonete arv ületab mitmeid ja mitmeid kordi elanike arvu. Pea olematu elektritarbimine näitab, et umbes kolmandikus Eesti omavalitsustes on iga kuues eluruum tühi. Eriti silmatorkav on ruumi „ülejääk“ maapiirkondades ja vanalinnades, kus ka tähelepanuväärsed ehitised, nagu kultuurimälestised, alles ootavad uut kasutust ja oma tähenduse nüüdisaegset avastamist. Ruumiloojatel on ütlus, et parim viis hoone säilitamiseks on kohandada see tänapäevaseks kasutuseks. „Muutes liiga palju, rikume olemuse, muutes liiga vähe,
ei hakka uus ruum toimima. [..] Üksnes igapäevane kasutamine muudab vana arhitektuuri eluliseks ja annab pärandile väärtuse,“ kommenteeris oma hoolikat ja pikaajalist tööd konvendihoone renoveerimisel võõrastemajaks 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Kuldlõvi pälvinud portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura. Mõeldes siit edasi, saame küsida, kuidas näha meile pärandunud ruumilises rikkuses võimalust toime tulla nüüdisaegsete väljakutsetega? Kõige teravamad küsimused, millele ruumiline pärand võib vastuse anda, on rohepööre ja ärgas, sotsiaalne ühiskond. Vajadus õppida ehitama tervislikumalt ja täpsemalt seisab meil ees nii ehk naa. Kuid sageli leidub ehitatud keskkonnas näiteid ajas ära proovitud praktikatest, mille ideid saab tänapäevases mõttes taaskasutada, näiteks Tallinna Lenderi maja projekteerimissüsteem; või oskame kunagi planeeritud ruumist üles leida toona välja ehitamata jäänud unistused. Sellisel viisil laseb pärand meil osa saada kvaliteedikogemusest, mida saame taasluua oma ajastu võtmes.
Pärandipõhine areng on üks vana arhitektuuri mõtestamise viise, mis ei vaata ruumilist ülejääki kui ballasti, vaid kui võimalust kohalikuks arenguks. 2021. aastal avatud Paide riigigümnaasiumi saamislugu hõlmab ruumilise pärandiga tegelemise mitmetahulisust ja näitlikustab, kuidas suurepärase tulemuse puhul on läbi põimunud nii detailsed kui ka linna mastaabis tehtud otsused. Kunagine Eestimaa südame südames asunud ja viimased paarkümmend aastat tühjana seisnud koolimaja on saanud nüüdisaegse juurdeehituse ning lõimib linna kogukonda ja kujundab Paide nägu. Kooli ehitamisele eelnesid tulised arutelud hoone asukoha üle paljude organisatsioonide vahel, kes silmapaistva tulemusel nimel tegid mööndusi oma senistes praktikates. Paide kooli taassünni lugu näitab, et kogu
ruumilise pärandiga tegelemise varasalv alles ootab avamist ja võimalikult lennukat mõtestamist!
Kaja Pae, peatoimetaja
Kaija-Luisa Kurik, külalistoimetaja
Urmo Mets, toimetaja
Number on valminud koostöös muinsuskaitseameti projektiga „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu".
Built Heritage and Modern Times
An environment that preserves architecture and other elements from several eras is cosier for humans than an environment built within a single time period. There are many explanations for this—for example, the attention restoration theory in environmental psychology, according to which plentiful space packed with joys of discovery creates mental comfort. A text that contains contradictions does not work, whereas in space, buildings and objects that originate from different eras and express different ideologies can stand side by side. There can be contradictions and conflicts simmering between different historical layers. Juxtaposing and highlighting the latter gives voice to societies of different eras. This kind of conflict is stimulating, sobering and creates the preconditions for being precise. It reminds us that no ideology is self-sufficient, and incites skepticism toward all-encompassing solutions. Contradictory space keeps us sensible. Italian humanist Anton Francesco Doni has written while in his Venetian rental apartment about how the everyday sounds, artworks and buildings in the space around him make his mind wander; how in passing from everyday items to historical objects, an integral experience is born: ‘I am in every country [at
once] and see all mankind if I stand at the window’.
In Estonia, there are numerous places where the number of buildings exceeds the number of inhabitants many times over. Nearly non-existent electricity consumption shows that in approximately a third of Estonian municipalities, every sixth dwelling is empty. The “excess” of space is especially glaring in rural areas and old towns, where even notаble buildings such as cultural monuments are still only waiting for a new use and modern rediscovery of their meaning. Spatial designers have a saying that the best way to preserve a building is to adapt it to modern use: ‘If we change too much, we will ruin the essence; if we change too little, the new space won’t work. /…/ Only everyday use can make old architecture vital again and give value to heritage,’ said Portuguese architect Eduardo Souto de Moura, the winner of Golden Lion at 2018 Venice Architecture Biennale, when commenting on his diligent and longstanding work on renovating an old convent and turning it into a guesthouse. Proceeding from this, we can ask —how to see opportunities for dealing with contemporary challenges in all the spatial plenitude that we have inherited? The most pressing issues that spatial heritage might help with are green transition and the agility, sociality of society. The need to learn healthier and more precise ways of building will soon have to be addressed in any case.
However, built environment often contains examples of tried-and-true practices, whose ideas could be reused in modern ways, such as the design system of Lender houses in Tallinn; perhaps we could even pick up on the unrealised dreams of once-planned spaces. In this way, heritage enables us to take part in an experience of quality that we can then recreate in tune with our own times.
Heritage-led development is one way of interpreting old architecture that does not view spatial “excess” as ballast, but rather as an opportunity for local development. The origin story of Paide state gymnasium that was opened in 2021 comprises the multifaceted nature of working with spatial heritage, and illustrates how the interplay of detailed as well as city-scale decisions can lead to an excellent outcome. An erstwhile school building in the very centre of Paide that had stood empty for the last couple of decades has now received a modern extension, and has begun to integrate the local community and shape the face of the town. The construction was preceded by heated discussions about the location of the building, held between many organisations, who were ready to make concessions in their standard practices in order to achieve an outstanding result. The story of the school’s rebirth in Paide shows that the treasury of spatial heritage is still only waiting to be unlocked and interpreted in as high-flying ways as possible!
Kaja Pae, Editor-in-chief
Kaija-Luisa Kurik, Guest Editor
Urmo Mets, Editor
This issue was put together in collaboration with the Estonian National Heritage Board project ‘Historic Town Centres Revitalised
Through Heritage-Led Local Development’.
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
12,00 €
Цена:
12,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Переведено
Taavi Laanpere, Kerli Linnat, Marianne Jõgi
Отредактировано
Toimetaja Urmo Mets, keeletoimetajad Karet Eesmäe, Marianne Jõgi, peatoimetaja Kaja Pae ja külalistoimetaja Kaija-Luisa Kurik
Подзаголовок
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? How can built heritage help with modern challenges?
Дизайнер
Unt/Tammik
Язык
Эстонский-Английский
Издательство
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Часть серии
109-110
Cерия
MAJA
Дата добавления
13.10.2022
Год публикации
2022
Страницы
184
Pазмеры
285x215
Kод продукта
67314316
Штрихкод
9771023074316