Закажите товары с доставкой в течение 1–3 рабочих дней до 18 декабря, чтобы получить свой заказ до Рождества!
Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Архитектура и дизайн
Архитектура
Eesti Arhitektuuriajakiri MAJA suvi+sügis 2018 (94)
Eesti Arhitektuuriajakiri MAJA suvi+sügis 2018 (94)
Автор
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Доставка 7 рабочих дней
Клубная цена:
9,00 €
Цена:
9,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Nr: 94. Peateemad: arhitektuuri olemus, arhitektuurikogemus
Arhitektuuri loomise käigus sünnib rida otsuseid, mida arhitekt ei sõnasta ega ratsionaliseeri ning enamasti ei räägi ta neist ka hiljem. Tänapäeval kiputakse arhitektuurist kõnelema kas „pealpool selle füüsilist mastaapi“ – rääkides funktsioonidele vastavusest, sotsiaalsest mõjust, rollist linnaruumis või muust taolisest või „allpool selle mastaapi“ – arhitektuuri nähakse koosnevana materjalidest, pindadest, ökonoomsetest konstruktsiooniüksustest. Muidugi on mõlemad need mastaabid olulised ja kajastavad arhitektitöö haaret, ent olles arhitektuuri kasulikkuse põhjendamisega nõnda ametis, võib tunduda, et mitteverbaalsed otsused oleksid justkui kõrvalised või juhuslikud. Ent iga arhitekt teab, et õnnestunud juhul on need hoopis arhitektuuri selgroog, milleta looming kaela ei kanna. Tahe kõneleda arhitektuuriobjektist objekti tasandil – selle mõjust, esteetikast või ilust on harvem, kui võiksime arvata.
Ajakirja esimene pool vaatleb konkreetsete arhitektuuriobjektide pakutavat kogemust. Carl-Dag Lige kirjutab kuus aastat tagasi valminud Narva kolledžihoone fenomenist ja selle mõjust narvakatele ja Narvale, niisugust tagasivaatavat arhitektuurikriitikat võiks Eesti kriitikamaastikul rohkemgi olla. Mida pakub kõrgete ootustega laetud, äsja valminud Arvo Pärdi keskusehoone, portreteerib Triin Ojari.
Ajakirja teine pool heidab sonde arhitektitöö sügavustesse ja kompab arhitektuuri essentsi. Paar tuhat aastat tagasi kirjeldas Vitruvius arhitektuuri loomise küsimusi nõnda: „Arhitektid, kes kiirustavad õpetuste juurest praktiseerimise juurde, ei suuda anda oma tööle piisavalt mõju, kes aga toetuvad ainult teadmistele ja õpetustele, püüavad üksnes varju, mitte asja ennast. Nende käsutuses, kes uurivad põhjalikult mõlemat poolt, on kõik relvad ning plaanitu teostub ladusalt. /…/ Nagu kõigis valdkondades, nii on ka arhitektuuris kaks poolust – mõte ja selle väljendus. Mõttest räägitakse ja seda väljendatakse õpetusele omaste vahenditega. Sel, kes soovib nimetada end arhitektiks, tuleb tunda mõlemat poolust. /…/ Arhitekt peab olema kirja- ja käeosav, tundma geomeetriat ja põhjalikult ajalugu, kuulda võtma filosoofe ja mõistma muusikat, ärgu olgu talle võõrad arsti- ja õigusteadus, ja tundku astronoomiat ning taevasi seadusi.“
Need lõigud tuletavad meelde, kui raske on ühendada abstraktset mõtlemist ja praktilisi väljundeid, kui lihtne on pidama jääda emba-kumba loomupärasemasse valda ning kui hädavajalik on see ühendamiskunst hea arhitektuuri sünniks. Sõna, mida Vitruvius kasutab, laseb siinkohal „mõtteks“ tõlgitut mõista sugugi mitte ainult ratsionaalsusena, vaid igasuguse ilmnevana.
Nagu mitmekeelsed inimesed võivad vahetada keelt vastavalt teemale, nii mõtlevad arhitektidki kord visuaalses, kord verbaalses meediumis. Arhitektuur on see, mida arhitektid teevad, on öelnud briti arhitekt Cedric Price. See esmapilgul triviaalne määratlus ei lase enam küsimuse alla seada, kas Daniel Libeskindi hämmastava ruumilisusega graafilised lehed või Zaha Hadidi kosmilised maalid on arhitektuur. Ja ühtlasi on need üks etapp nende isikliku keele kujunemisest. Arhitektid ise oma loomingulist keelt sõnadesse tõlkima ei torma, paljud eelistavad seda ka tõlkimatuks pidada ja eriala saladuse loori mähkida. Tihti võib akadeemiast ellu astuv noor arhitekt, kes on projekti õppinud kaitsma vaid (graafilist) erialakeelt vaikimisi mõistvate professorite ees, seista silmitsi küsimusega, kuidas rääkida sellest mittearhitektidega. Kuidas kõneleda arhitektuuri kogu mitmekülgsusest, otsuste tegemise protsessist, sh selle hämaramast osast? Seda sama küsimust lahkab ka teise poole avalugu Indrek Rünklalt. 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraator Yael Reisner joonistab välja, kuidas ilust rääkimist arhitektuurivalda tagasi tuua ja miks on see jäänud ratsionaalsuse varju.
Arhitektuuri loomise keelte mitmekesisus ja vahetatavus on üks arhitektuuri võluvamaid osi, ja ometi, nagu kirjutab ka Yael Reisner, tunneb arhitekt hästi ära selle hetke, kui asi paika loksub justkui kõigis tõlgetes.
Arhitektuuri loomise käigus sünnib rida otsuseid, mida arhitekt ei sõnasta ega ratsionaliseeri ning enamasti ei räägi ta neist ka hiljem. Tänapäeval kiputakse arhitektuurist kõnelema kas „pealpool selle füüsilist mastaapi“ – rääkides funktsioonidele vastavusest, sotsiaalsest mõjust, rollist linnaruumis või muust taolisest või „allpool selle mastaapi“ – arhitektuuri nähakse koosnevana materjalidest, pindadest, ökonoomsetest konstruktsiooniüksustest. Muidugi on mõlemad need mastaabid olulised ja kajastavad arhitektitöö haaret, ent olles arhitektuuri kasulikkuse põhjendamisega nõnda ametis, võib tunduda, et mitteverbaalsed otsused oleksid justkui kõrvalised või juhuslikud. Ent iga arhitekt teab, et õnnestunud juhul on need hoopis arhitektuuri selgroog, milleta looming kaela ei kanna. Tahe kõneleda arhitektuuriobjektist objekti tasandil – selle mõjust, esteetikast või ilust on harvem, kui võiksime arvata.
Ajakirja esimene pool vaatleb konkreetsete arhitektuuriobjektide pakutavat kogemust. Carl-Dag Lige kirjutab kuus aastat tagasi valminud Narva kolledžihoone fenomenist ja selle mõjust narvakatele ja Narvale, niisugust tagasivaatavat arhitektuurikriitikat võiks Eesti kriitikamaastikul rohkemgi olla. Mida pakub kõrgete ootustega laetud, äsja valminud Arvo Pärdi keskusehoone, portreteerib Triin Ojari.
Ajakirja teine pool heidab sonde arhitektitöö sügavustesse ja kompab arhitektuuri essentsi. Paar tuhat aastat tagasi kirjeldas Vitruvius arhitektuuri loomise küsimusi nõnda: „Arhitektid, kes kiirustavad õpetuste juurest praktiseerimise juurde, ei suuda anda oma tööle piisavalt mõju, kes aga toetuvad ainult teadmistele ja õpetustele, püüavad üksnes varju, mitte asja ennast. Nende käsutuses, kes uurivad põhjalikult mõlemat poolt, on kõik relvad ning plaanitu teostub ladusalt. /…/ Nagu kõigis valdkondades, nii on ka arhitektuuris kaks poolust – mõte ja selle väljendus. Mõttest räägitakse ja seda väljendatakse õpetusele omaste vahenditega. Sel, kes soovib nimetada end arhitektiks, tuleb tunda mõlemat poolust. /…/ Arhitekt peab olema kirja- ja käeosav, tundma geomeetriat ja põhjalikult ajalugu, kuulda võtma filosoofe ja mõistma muusikat, ärgu olgu talle võõrad arsti- ja õigusteadus, ja tundku astronoomiat ning taevasi seadusi.“
Need lõigud tuletavad meelde, kui raske on ühendada abstraktset mõtlemist ja praktilisi väljundeid, kui lihtne on pidama jääda emba-kumba loomupärasemasse valda ning kui hädavajalik on see ühendamiskunst hea arhitektuuri sünniks. Sõna, mida Vitruvius kasutab, laseb siinkohal „mõtteks“ tõlgitut mõista sugugi mitte ainult ratsionaalsusena, vaid igasuguse ilmnevana.
Nagu mitmekeelsed inimesed võivad vahetada keelt vastavalt teemale, nii mõtlevad arhitektidki kord visuaalses, kord verbaalses meediumis. Arhitektuur on see, mida arhitektid teevad, on öelnud briti arhitekt Cedric Price. See esmapilgul triviaalne määratlus ei lase enam küsimuse alla seada, kas Daniel Libeskindi hämmastava ruumilisusega graafilised lehed või Zaha Hadidi kosmilised maalid on arhitektuur. Ja ühtlasi on need üks etapp nende isikliku keele kujunemisest. Arhitektid ise oma loomingulist keelt sõnadesse tõlkima ei torma, paljud eelistavad seda ka tõlkimatuks pidada ja eriala saladuse loori mähkida. Tihti võib akadeemiast ellu astuv noor arhitekt, kes on projekti õppinud kaitsma vaid (graafilist) erialakeelt vaikimisi mõistvate professorite ees, seista silmitsi küsimusega, kuidas rääkida sellest mittearhitektidega. Kuidas kõneleda arhitektuuri kogu mitmekülgsusest, otsuste tegemise protsessist, sh selle hämaramast osast? Seda sama küsimust lahkab ka teise poole avalugu Indrek Rünklalt. 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraator Yael Reisner joonistab välja, kuidas ilust rääkimist arhitektuurivalda tagasi tuua ja miks on see jäänud ratsionaalsuse varju.
Arhitektuuri loomise keelte mitmekesisus ja vahetatavus on üks arhitektuuri võluvamaid osi, ja ometi, nagu kirjutab ka Yael Reisner, tunneb arhitekt hästi ära selle hetke, kui asi paika loksub justkui kõigis tõlgetes.
Доставка 7 рабочих дней
Клубная цена:
9,00 €
Цена:
9,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Отредактировано
Kaja Pae
Язык
Эстонский-Английский
Издательство
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Cерия
MAJA
Дата добавления
18.10.2018
Год публикации
2018
Страницы
176
Pазмеры
285x215
Kод продукта
4731164
Штрихкод
9771023074170