Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Архитектура и дизайн
Архитектура
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi 2023 (113) / Estonian Architectural Review MAJA summer 2023 (113)
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi 2023 (113) / Estonian Architectural Review MAJA summer 2023 (113)
Eluase / Housing
Автор
Peatoimetaja Laura Linsi
Переведено
Kerli Linnat, Ain Rada, Taavi Laanpere
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
12,00 €
Цена:
12,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Eluase
Eluase, kui ta on meil olemas ja vastab meie vajadustele, on isiklik . Kui meil teda aga pole, kui ta ülalpidamine on kontimurdev, kui puudub eluase, mis oleks kooskõlas meie vajadustega, siis avaldub tema poliitiline mõõde . ÜRO inimõiguste deklaratsioon sätestas juba 1948. aastal eluaseme inimese baasõigusena, ometi ei ole see kättesaadav kõigil e, seda isegi heal majanduslikul järjel riikides. Euroopas pole riiki, mis vähemalt mingil määral ei sekkuks oma territooriumi eluasemeturgu, et, nagu kirjutab Hannes Aava (lk 42), „hoida linnu ja asulaid sotsiaalselt mitmekesise, elava ja taskukohasena võimalikult laiale ühiskonnarühmale“. See tegevus on oluline, sest valitsetuna ärihuvidest võib kvaliteetne eluase muutuda luksuskaubaks. Eluasemevaldkonna arendamisest Eesti riigis kirjutab kliimaministeeriumi eluaseme valdkonna juht Veronika Valk-Siska (lk 18).
Kodu ja kinnisvara on ühe ruumi erinevad, kuid ka ristuvad tasandid. Nende kohtumist ja tihti vastanduvat suhet „kuuma vanni ja külma tehingu“ vahel vaagib Mari Möldre (lk 6), üks Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Kodupeatus “ kuraatoritest. Elo Kiivet vaatab tagasi Tartu Tulbi-Veeriku kvartalile, kus nendesamade tasandite hõõrdumisest sündis üks 2000. aastate alguse kõrgeimalt hinnatud elamukvartaleid Eestis (lk 32). „[N]ii nagu meie kujundame oma igapäevast keskkonda, on ka meie keskkonnal meid kujundav võim,“ kirjutab Mari Möldre. Just sel põhjusel analüüsib Taani arhitekt Mette Hübschmann spekulatiivselt arendatud elamute tüüpilisi korteriplaane feministlikust vaatepunktist (lk 50).
Tänapäevast eluasemete arendamist ja ehitamist domineerivat spekulatiivset arendust võiks ka Eestis tasakaalustada ühisomandis, kogukondlikult ellu kutsutud ja hallatud mudelitena , mis peavad eluruumi vahetusväärtusest olulisemaks selle kasutusväärtust. Helena Rummo ja Eneli Kleemann, kes käsitlesid magistritöödes kooperatiivset eluasemearendust, toovad asjakohaseid näiteid mittetulunduslikust elamuehitusest Euroopas (lk 82). Lisaks heidame pilgu Vilniusesse, arhitekt Mantas Petraitise juhtimisel kooperatiivselt arendatud Nõukogude-aegse tööstushoone katusekorrusele, mis on praegu koduks 16 leibkonnale (lk 96).
Veronika Valk-Siska mõttele toetudes: hea elukeskkond ei toimi hästi ainult funktsionaalses, ökoloogilises või majanduslikus plaanis, vaid vastab ka inimeste sotsiaalsetele, kultuurilistele ja psühholoogilistele vajadustele. Just seetõttu on arhitektil – ekspertide ja asutuste, tellijate ja elanike sihtide ja soovide sildajal – kvaliteetsete eluasemete kujundamisel võtmeroll .
Laura Linsi, Maja peatoimetaja
ENG
Housing
A home, if we have one and if it satisfies our needs, is a private matter. But if we cannot afford its upkeep costs or it does not meet our requirements, or we have no housing at all, it suddenly becomes political. The Universal Declaration of Human Rights already adopted by the UN in 1948 declares the right to adequate housing as a fundamental right. However, housing is still not available to everyone, not even in prosperous countries. In Europe, there is no country whose government does not take at least some measures to regulate its housing market. The goal of such government policies in general should be, as Hannes Aava puts it, ’to keep cities socially diverse, lively, and affordable for as many sections of society as possible’ (p. 42). This intervention matters, since the domination of business interests could turn quality housing into a luxury good. In this issue, Estonia’s approach to and development of the housing sector is discussed by Veronika Valk-Siska who is the Head of Housing Policy at the Ministry of Climate (p.18).
Being a home and being a property are the different yet intersecting dimensions of the same living space. Their relationship, often fraught with tension and caught between ’a hot bath and a cold deal’, is examined by Mari Möldre (p. 6), one of the curators of ’Home Stage’, the Estonian Pavilion at this year’s Venice Architecture Biennale. Elo Kiivet revisits Tulbi-Veeriku quarter in Tartu where the friction between these two aforementioned dimensions has given rise to one of the most praised new neighbourhoods of the early noughties in Estonia (p. 32). ’[A]s we shape our everyday environment, so does our environment shape us,’ writes Mari Möldre, which is the precise reason why the Danish architect Mette Hübschmann analyses the domestic interiors of speculative housing development from a feminist standpoint (p. 50).
Also in Estonia, speculative development and construction typical of contemporary housing could be balanced by shared ownership, community-led and community-managed housing models that set the use value above exchange value. Helena Rummo and Eneli Kleemann who explored cooperative housing in their Master theses, share with us relevant examples of not-for-profit housing development in Europe (p. 82). We will then look to Vilnius where the architect Mantas Peteraitis led the cooperative development of a Soviet Era industrial building’s attic space, which became home for 16 households (p. 96).
Paraphrasing Veronika Valk-Siska: a good living environment goes beyond the functional, ecological or economical, it also responds to the residents’ social, cultural and psychological needs. And that is why the architect who bridges the aims and wishes of the experts and institutions, clients and residents, is the key to shaping truly high quality housing.
Eluase, kui ta on meil olemas ja vastab meie vajadustele, on isiklik . Kui meil teda aga pole, kui ta ülalpidamine on kontimurdev, kui puudub eluase, mis oleks kooskõlas meie vajadustega, siis avaldub tema poliitiline mõõde . ÜRO inimõiguste deklaratsioon sätestas juba 1948. aastal eluaseme inimese baasõigusena, ometi ei ole see kättesaadav kõigil e, seda isegi heal majanduslikul järjel riikides. Euroopas pole riiki, mis vähemalt mingil määral ei sekkuks oma territooriumi eluasemeturgu, et, nagu kirjutab Hannes Aava (lk 42), „hoida linnu ja asulaid sotsiaalselt mitmekesise, elava ja taskukohasena võimalikult laiale ühiskonnarühmale“. See tegevus on oluline, sest valitsetuna ärihuvidest võib kvaliteetne eluase muutuda luksuskaubaks. Eluasemevaldkonna arendamisest Eesti riigis kirjutab kliimaministeeriumi eluaseme valdkonna juht Veronika Valk-Siska (lk 18).
Kodu ja kinnisvara on ühe ruumi erinevad, kuid ka ristuvad tasandid. Nende kohtumist ja tihti vastanduvat suhet „kuuma vanni ja külma tehingu“ vahel vaagib Mari Möldre (lk 6), üks Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Kodupeatus “ kuraatoritest. Elo Kiivet vaatab tagasi Tartu Tulbi-Veeriku kvartalile, kus nendesamade tasandite hõõrdumisest sündis üks 2000. aastate alguse kõrgeimalt hinnatud elamukvartaleid Eestis (lk 32). „[N]ii nagu meie kujundame oma igapäevast keskkonda, on ka meie keskkonnal meid kujundav võim,“ kirjutab Mari Möldre. Just sel põhjusel analüüsib Taani arhitekt Mette Hübschmann spekulatiivselt arendatud elamute tüüpilisi korteriplaane feministlikust vaatepunktist (lk 50).
Tänapäevast eluasemete arendamist ja ehitamist domineerivat spekulatiivset arendust võiks ka Eestis tasakaalustada ühisomandis, kogukondlikult ellu kutsutud ja hallatud mudelitena , mis peavad eluruumi vahetusväärtusest olulisemaks selle kasutusväärtust. Helena Rummo ja Eneli Kleemann, kes käsitlesid magistritöödes kooperatiivset eluasemearendust, toovad asjakohaseid näiteid mittetulunduslikust elamuehitusest Euroopas (lk 82). Lisaks heidame pilgu Vilniusesse, arhitekt Mantas Petraitise juhtimisel kooperatiivselt arendatud Nõukogude-aegse tööstushoone katusekorrusele, mis on praegu koduks 16 leibkonnale (lk 96).
Veronika Valk-Siska mõttele toetudes: hea elukeskkond ei toimi hästi ainult funktsionaalses, ökoloogilises või majanduslikus plaanis, vaid vastab ka inimeste sotsiaalsetele, kultuurilistele ja psühholoogilistele vajadustele. Just seetõttu on arhitektil – ekspertide ja asutuste, tellijate ja elanike sihtide ja soovide sildajal – kvaliteetsete eluasemete kujundamisel võtmeroll .
Laura Linsi, Maja peatoimetaja
ENG
Housing
A home, if we have one and if it satisfies our needs, is a private matter. But if we cannot afford its upkeep costs or it does not meet our requirements, or we have no housing at all, it suddenly becomes political. The Universal Declaration of Human Rights already adopted by the UN in 1948 declares the right to adequate housing as a fundamental right. However, housing is still not available to everyone, not even in prosperous countries. In Europe, there is no country whose government does not take at least some measures to regulate its housing market. The goal of such government policies in general should be, as Hannes Aava puts it, ’to keep cities socially diverse, lively, and affordable for as many sections of society as possible’ (p. 42). This intervention matters, since the domination of business interests could turn quality housing into a luxury good. In this issue, Estonia’s approach to and development of the housing sector is discussed by Veronika Valk-Siska who is the Head of Housing Policy at the Ministry of Climate (p.18).
Being a home and being a property are the different yet intersecting dimensions of the same living space. Their relationship, often fraught with tension and caught between ’a hot bath and a cold deal’, is examined by Mari Möldre (p. 6), one of the curators of ’Home Stage’, the Estonian Pavilion at this year’s Venice Architecture Biennale. Elo Kiivet revisits Tulbi-Veeriku quarter in Tartu where the friction between these two aforementioned dimensions has given rise to one of the most praised new neighbourhoods of the early noughties in Estonia (p. 32). ’[A]s we shape our everyday environment, so does our environment shape us,’ writes Mari Möldre, which is the precise reason why the Danish architect Mette Hübschmann analyses the domestic interiors of speculative housing development from a feminist standpoint (p. 50).
Also in Estonia, speculative development and construction typical of contemporary housing could be balanced by shared ownership, community-led and community-managed housing models that set the use value above exchange value. Helena Rummo and Eneli Kleemann who explored cooperative housing in their Master theses, share with us relevant examples of not-for-profit housing development in Europe (p. 82). We will then look to Vilnius where the architect Mantas Peteraitis led the cooperative development of a Soviet Era industrial building’s attic space, which became home for 16 households (p. 96).
Paraphrasing Veronika Valk-Siska: a good living environment goes beyond the functional, ecological or economical, it also responds to the residents’ social, cultural and psychological needs. And that is why the architect who bridges the aims and wishes of the experts and institutions, clients and residents, is the key to shaping truly high quality housing.
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
12,00 €
Цена:
12,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Автор
Peatoimetaja Laura Linsi
Переведено
Kerli Linnat, Ain Rada, Taavi Laanpere
Отредактировано
Keeletoimetajad Karet Eesmäe, Taavi Laanpere, Ain Rada
Подзаголовок
Eluase / Housing
Дизайнер
Unt/Tammik
Язык
Эстонский-Английский
Издательство
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Часть серии
113
Cерия
MAJA
Дата добавления
20.09.2023
Год публикации
2023
Страницы
104
Pазмеры
285x215
Kод продукта
67314347
Штрихкод
9771023074347