Закажите товары с доставкой в течение 1–3 рабочих дней до 18 декабря, чтобы получить свой заказ до Рождества!
Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Архитектура и дизайн
Архитектура
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi 2019
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi 2019
Автор
Peatoimetaja: Kaja Pae
Переведено
Marianne Jõgi, Kerli Linnat, Taavi Laanpere, Merle Karro-Kalberg
Доставка 7 рабочих дней
Клубная цена:
9,00 €
Цена:
9,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
ARHITEKTUUR ON RUUMIKUNST
Vastuolu või mõistatuslikkuse peitumine kunstis on harjumuspärane, see on midagi, mida sealt otsime. See muudab teose kõnetavaks ja justkui elusaks – lahenduse otsimine jääb õhku, nii et teosele tekib ajaline mõõde. Kuidas on vastuoludega arhitektuuris? Kas ja kui palju võib arhitektuurses projektis lahendamata jätta? Avalikus ruumis sisaldub rida vastukäivaid soove ja huvisid, mille kooseksisteerimise võimalust avaliku ruumi projektid püüavad otsida. Vahel osutuvad vastuolud nii sügavaks, et kogu jõud kulub lepituse otsimisele ja otsade sidumisele ja ruumiloome loominguline külg jääb tagaplaanile. Praktilised küsimused nõuavad otsustamist ja lahendamist, detailirikkus röövib kogu tähelepanu.
Ometi võib see (näiliselt) lepitatud vastuoludega ruum, kus kõik on justkui õigesti ja ära lahendatud, muutuda igavaks ja uute vajaduste tuules kaotada ajakohasuse. Seda ilmestab ka väljend „igav põhjamaine avalik ruum“. Aga millepärast siis igav? Kas ratsionaliseerimine ei jõudnud lihtsalt seekord oma parima tulemuseni või on ratsionaliseerimisel alati minisugune ülejääk – mõistatuslikkus, vastasseisu lepitamatus, mida ratsionaliseerimise võrgusilmad ei püüa?
Olukorda tabav ja arhitektuurile kunsti mõõdet andev on see ülejääk arhitektuurses projektis mängu võtta ja anda talle vääriline roll. Uurides teravalt ümbritsevat ja vältides eelhoiakute võtmist, võib märgata vastuolude paljusust, mitmetahulisust. Ratsionaalsusega hoomamatut saab käsitleda ja esitada esteetiliselt, seda vahendab silmaga kogetav visuaalne maailm. Nii ei pea küsimust esteetikast mõistma kui midagi pealispindset või väheväelist, vaid vastupidi. Ning see, mida kogeme pelgalt pinnalisusena, ei rakenda esteetika täit potentsiaali. Esteetiline „mõtlemine“ on üks viise reaalsuse hoomamiseks. Kuna see on meeleliselt tajutav, võib see igaühte kõnetada, puudutades seeläbi kogu ühiskonda. Kui sageli võib see kunstiline kujund – vastuolu mittesalgamine – olla kõnetavam kui katse lahendada midagi ratsionaalselt?
Ehitatud arhitektuur teeb paratamatult otsuseid, et täita talle füüsiliselt seatud eesmärke – võimaldada, hõlbustada, kehastada, pakkuda varju… Kuid arhitektuuri loomist võib vaadelda ka kui küsimustele osutamist. Arhitektuuriajalugu tunneb küllaga projekte, mis joonistavad vastuolud või probleemid välja ja pakutav „lahendus“ on rohkem terane küsimusepüstitus kui vastus. Asi ei ole muidugi näiliste esteetiliselt esitavate vastuolude või ühildamatuste loomises või nende ihaldusväärseks muutmises. Küsimus on nende paratamatus olemasolus – nende kaudu esitub midagi tegelikkusest.
Seda vastasseisude kehastamise võimet, esteetilist osutust saab pidada arhitektuuri jõu allikaks – vastuolu esitamises võib olla rohkem mõju kui mõistatuse näilises lahendamises.
Peatoimetaja Kaja Pae
Juuli, 2019
ENG
Estonian Architectural Review MAJA: summer 2019 (97)
ARCHITECTURE IS ART OF SPACE
It is not only customary to view art as inherently concealing of conflict and enigma, it is something we purposefully look for in it. These qualities are often what bring a piece to life – conditioning the work as an unsolved problem establishes a temporal dimension and a perpetuating connection to the viewer. Yet, what about conflict in architecture? How many open ends can we design into an architectural project? Is there any room for them at all? Public space entails an array of contradicting objectives and intents. The aim of public space projects is to look for ways these can coexist. Occasionally, oppositions are so deeply rooted that atoning for them and tying loose ends overtakes the entire focus, neglecting the creative side of spatial design. Decisions over practical concerns need to be made and accounted for, details require most if not all of the attention.
Yet, this space, where contradictions have been (seemingly) reconciled and everything is “in place” and “solved”, may lose its relevance in the light of new emerging necessities. The phrase, “boring Nordic public space” has found a place in our vocabulary over time. Why is it boring? Is it because attempts at rationalisation have not reached their optimal peak? Or is it because rationalisation always contains some surplus – an enigma, an unatonable standoff forever elusive from the mesh of rationalisation?
This surplus can be included and appreciated in an architectural project by an appropriate flex that grants the architecture with a dimension of art. By keenly examining the surroundings and avoiding attitudes triggered by prior knowledge it is possible to notice the vastness of contradictions, the multiplicity! That which rationality cannot perceive, can be conceived and delivered aesthetically, mediated by the optically observable, visual realm. Thus, the issue of aesthetics is not something shallow or inconsequential, but quite on the contrary. Furthermore, that which we fathom as superficial is, therefore, not harnessing the true potential of aesthetics. Aesthetical “thinking” is thus one way of sensing reality. Since it is a sensory experience, it is available to anyone and is capable of touching society as a whole. How often then, could an artistic image – an unconcealed contradiction – outweigh a rational attempt to solve and communicate?
Built architecture is inevitably making physical decisions for us because that is what it was built to do – to enable, to facilitate, to embody, to shelter... Yet, conceiving architecture can also be regarded as a means to point toward specific matters. Architectural history is rich in projects that sketch out inherent conflicts or difficulties, where the “solution” is more of a sharp postulation of an issue rather than an answer to a problem. Of course, it is not a matter of creating ostensible aesthetic displays of conflict or antinomy or making them covetable. It is a matter of their undeniable presence, which awakens us to a part of reality.
The ability to epitomise contrariness by means of an aesthetic reference can be considered a source of power for architecture – a display of contradiction can be more influential than a seeming solution to a puzzle.
Editor-in-chief Kaja Pae
Vastuolu või mõistatuslikkuse peitumine kunstis on harjumuspärane, see on midagi, mida sealt otsime. See muudab teose kõnetavaks ja justkui elusaks – lahenduse otsimine jääb õhku, nii et teosele tekib ajaline mõõde. Kuidas on vastuoludega arhitektuuris? Kas ja kui palju võib arhitektuurses projektis lahendamata jätta? Avalikus ruumis sisaldub rida vastukäivaid soove ja huvisid, mille kooseksisteerimise võimalust avaliku ruumi projektid püüavad otsida. Vahel osutuvad vastuolud nii sügavaks, et kogu jõud kulub lepituse otsimisele ja otsade sidumisele ja ruumiloome loominguline külg jääb tagaplaanile. Praktilised küsimused nõuavad otsustamist ja lahendamist, detailirikkus röövib kogu tähelepanu.
Ometi võib see (näiliselt) lepitatud vastuoludega ruum, kus kõik on justkui õigesti ja ära lahendatud, muutuda igavaks ja uute vajaduste tuules kaotada ajakohasuse. Seda ilmestab ka väljend „igav põhjamaine avalik ruum“. Aga millepärast siis igav? Kas ratsionaliseerimine ei jõudnud lihtsalt seekord oma parima tulemuseni või on ratsionaliseerimisel alati minisugune ülejääk – mõistatuslikkus, vastasseisu lepitamatus, mida ratsionaliseerimise võrgusilmad ei püüa?
Olukorda tabav ja arhitektuurile kunsti mõõdet andev on see ülejääk arhitektuurses projektis mängu võtta ja anda talle vääriline roll. Uurides teravalt ümbritsevat ja vältides eelhoiakute võtmist, võib märgata vastuolude paljusust, mitmetahulisust. Ratsionaalsusega hoomamatut saab käsitleda ja esitada esteetiliselt, seda vahendab silmaga kogetav visuaalne maailm. Nii ei pea küsimust esteetikast mõistma kui midagi pealispindset või väheväelist, vaid vastupidi. Ning see, mida kogeme pelgalt pinnalisusena, ei rakenda esteetika täit potentsiaali. Esteetiline „mõtlemine“ on üks viise reaalsuse hoomamiseks. Kuna see on meeleliselt tajutav, võib see igaühte kõnetada, puudutades seeläbi kogu ühiskonda. Kui sageli võib see kunstiline kujund – vastuolu mittesalgamine – olla kõnetavam kui katse lahendada midagi ratsionaalselt?
Ehitatud arhitektuur teeb paratamatult otsuseid, et täita talle füüsiliselt seatud eesmärke – võimaldada, hõlbustada, kehastada, pakkuda varju… Kuid arhitektuuri loomist võib vaadelda ka kui küsimustele osutamist. Arhitektuuriajalugu tunneb küllaga projekte, mis joonistavad vastuolud või probleemid välja ja pakutav „lahendus“ on rohkem terane küsimusepüstitus kui vastus. Asi ei ole muidugi näiliste esteetiliselt esitavate vastuolude või ühildamatuste loomises või nende ihaldusväärseks muutmises. Küsimus on nende paratamatus olemasolus – nende kaudu esitub midagi tegelikkusest.
Seda vastasseisude kehastamise võimet, esteetilist osutust saab pidada arhitektuuri jõu allikaks – vastuolu esitamises võib olla rohkem mõju kui mõistatuse näilises lahendamises.
Peatoimetaja Kaja Pae
Juuli, 2019
ENG
Estonian Architectural Review MAJA: summer 2019 (97)
ARCHITECTURE IS ART OF SPACE
It is not only customary to view art as inherently concealing of conflict and enigma, it is something we purposefully look for in it. These qualities are often what bring a piece to life – conditioning the work as an unsolved problem establishes a temporal dimension and a perpetuating connection to the viewer. Yet, what about conflict in architecture? How many open ends can we design into an architectural project? Is there any room for them at all? Public space entails an array of contradicting objectives and intents. The aim of public space projects is to look for ways these can coexist. Occasionally, oppositions are so deeply rooted that atoning for them and tying loose ends overtakes the entire focus, neglecting the creative side of spatial design. Decisions over practical concerns need to be made and accounted for, details require most if not all of the attention.
Yet, this space, where contradictions have been (seemingly) reconciled and everything is “in place” and “solved”, may lose its relevance in the light of new emerging necessities. The phrase, “boring Nordic public space” has found a place in our vocabulary over time. Why is it boring? Is it because attempts at rationalisation have not reached their optimal peak? Or is it because rationalisation always contains some surplus – an enigma, an unatonable standoff forever elusive from the mesh of rationalisation?
This surplus can be included and appreciated in an architectural project by an appropriate flex that grants the architecture with a dimension of art. By keenly examining the surroundings and avoiding attitudes triggered by prior knowledge it is possible to notice the vastness of contradictions, the multiplicity! That which rationality cannot perceive, can be conceived and delivered aesthetically, mediated by the optically observable, visual realm. Thus, the issue of aesthetics is not something shallow or inconsequential, but quite on the contrary. Furthermore, that which we fathom as superficial is, therefore, not harnessing the true potential of aesthetics. Aesthetical “thinking” is thus one way of sensing reality. Since it is a sensory experience, it is available to anyone and is capable of touching society as a whole. How often then, could an artistic image – an unconcealed contradiction – outweigh a rational attempt to solve and communicate?
Built architecture is inevitably making physical decisions for us because that is what it was built to do – to enable, to facilitate, to embody, to shelter... Yet, conceiving architecture can also be regarded as a means to point toward specific matters. Architectural history is rich in projects that sketch out inherent conflicts or difficulties, where the “solution” is more of a sharp postulation of an issue rather than an answer to a problem. Of course, it is not a matter of creating ostensible aesthetic displays of conflict or antinomy or making them covetable. It is a matter of their undeniable presence, which awakens us to a part of reality.
The ability to epitomise contrariness by means of an aesthetic reference can be considered a source of power for architecture – a display of contradiction can be more influential than a seeming solution to a puzzle.
Editor-in-chief Kaja Pae
Доставка 7 рабочих дней
Клубная цена:
9,00 €
Цена:
9,00 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Автор
Peatoimetaja: Kaja Pae
Переведено
Marianne Jõgi, Kerli Linnat, Taavi Laanpere, Merle Karro-Kalberg
Отредактировано
Piret Põldver
Дизайнер
Margus Tammik
Язык
Эстонский-Английский
Издательство
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Cерия
MAJA
Дата добавления
23.07.2019
Год публикации
2019
Страницы
112
Pазмеры
285x215
Kод продукта
67314200
Штрихкод
9771023074200