Romaanisarja neljas osa „Kuldkalake“ annab pildi kolhoosi Kaluri Poeg elujärjest murrangulisel 1988. aastal, kui loodi Rahvarinnet, möllasid rohelised ja kolhoos püüdis kuidagi ots otsaga kokku tulla. Kõigil oli suus IME-projekt ja võideldi fosforiidi kaevandamise vastu. Gorbatšovi suunamisel saabus Eestisse kompartei esimeseks sekretäriks Vaino Väljas. Kapten Volmer on olude sunnil määratud kamandama väikest krevetitraalerit Tipton, mille kolhoos on andnud Nõukogude Liidu hüdrograafiateenistuse käsutusse. Viimane on Nõukogude sõjaväeorganisatsioon, millel peale majakate ehitamise ja tulepoide paigaldamise tundub olevat ka veel muid huvitavaid ja mitte avalikke ülesandeid. Eesti majandusmaastikule ilmuvad esimesed välisinvestorid, kes leiavad siit paljut, mille üle imestada, taibates samas, et õigetel tingimustel võib siin kokku lüüa miljoneid. Kõik see muudab pildi ootamatult kirjuks ja mitmekesiseks, kuid väga murederohkeks lihtinimesele, kellele kuulutatakse avalikustamist, sõnavabadust ja uutmoodi mõtlemist, samal ajal kui poodidest vaatavad vastu tühjad letid ja riiulid ning suhkur, kohv, viin ja veel palju muud on talongikaup. Oli aasta 1988 …