Rändkaupmees Alistair Berg saabub mereäärsesse kuurorti eesmärgiga tappa oma isa. Ta üürib toa samas pansionis, kuulab läbi õhukese seina isa ja tema armukese diivani vedrude kriginat ja mõtleb, kuidas oma plaani teoks teha. Aga siis lähevad sündmused käest ära… Briti 1960ndate aastate eksperimentaalproosa üks säravamaid autoreid Ann Quin kirjutab nii-öelda otse veeni ning esitleb meile deliirset maailma, mille oleksid üheskoos võinud luua David Lynch ja Virginia Woolf. Üle pika aja tegi üks raamat niiviisi rõõmu… Palavikulistesse kujutluspiltidesse ja mälestustesse lõikuv sisemonoloog sulab räpase olustiku aistinguliste kirjeldustega oidipaalseks painajaks. Kõike on kihiti kokku kuhjatud poolhüsteerilise, peaaegu paanilise vimmaga, millest aimub autori klassihäbi ja isiklikku valu, aga ka läbinägelikkust meie minade killustatuse ja maailmade ebareaalsuse suhtes. Keel on kujundlik, voolav, segane ja etteaimamatu. Läheb lugedes üha paremaks, kuni sunnib hämmeldunult pausi pidama – miks ma sellest kirjanikust peale nime mitte midagi kuulnud ei ole? — Veiko Õunpuu, filmirežissöör See tekst on kui intuitiivne harjutus, mis tirib lugema mitte mõistuse, vaid tunnetega. Aegruumide vaheline liikumine, sisekõne puudulikus dialoogis maailmaga, mille nägemine kaldub hullusesse. Siin on poeesia ja poeetika samaväärselt tugevad — nooruse falloslik obsessiivsus, viljatuks kujunemine, alanduse transgressioon… Küsimuseks jääb: mida tegelikult tappa tahetakse?