Järjekorras kuues Acta Semiotica Estica sisaldab taas läbilõiget mitmepalgelisest semiootika-aastast. Selle aasta sisse mahtus konverents “Kohane ja kohatu semiootika”, millel peetud ettekannete põhjal loodud artiklid moodustavad käesoleva kogumiku põhiosa. Seetõttu on kesksed kohasuse ja kohatuse, kohandamise ja kehastamise, aja ja ruumi teemad.
Mitmed artiklid tegelevad uurimisobjekti ja uurimisvahendite vaheliste suhetega. Peeter Toropi artikkel kõneleb kultuuri analüüsitavusest ja selle uurimisvahendite kohandamisest kultuuri kui objekti spetsiifikale. Silver Rattasepp uurib erinevaid aja mõtestamise viise. Tiit Remm käsitleb ajalisuse ja ruumilisuse problemaatikat ”lõpu” ja ”alguse” probleemi linna uurimises. Ruumi korrastustüübi spetsiifika kaudu uurib Velázqueze maali “Las Meninas“ Linnar Priimägi. Peeter Selg ja Andreas Ventsel analüüsivad laulva revolutsiooni diskursuse näitel nimetamise rolli hegemoonses tähistamisprotsessis.
Maria-Kristiina, Mihhail ja Rebekka Lotman jätkavad eelmises numbris alustatud käsitlust autometakirjeldusest eesti luules. Luulet uurib ka Katre Väli, ent seda suulise esituse ja kehastamise ning aega ja ruumi paigutamise aspektist. Katre Pärn käsitleb kinokeelemudeli arengut strukturalistliku kinosemioloogia perioodil.
Tavalisest mahukamas ”Märkamiste” rubriigis sisaldub sel korral Tartu-Moskva koolkonna liikme Boriss Gasparovi järelsõna raamatule ”Kirjanduslikud leitmotiivid” (tõlkinud Eva Lepik), Mihkel Kunnuse mõtisklus religiooni mõjust inimesele, Malcolm Ashmore’i, Derek Edwardsi ja Jonathan Potteri artikkel reaalsusdemonstratsioonide retoorikast, Meelis Kaldalu neli semiootilist mõtteharjutust ja Ülo Vooglaiu austusavaldus tuntud vene sotsioloogile Vladimir Jadovile kui Õpetajale. Nagu alati, sisaldab kogumik ka ülevaadet Eesti semiootikute tegevustest eelmisel aastal.