Rokkansambel Põhja Konn viib vinüülplaadiga „Põhja Konn“ lõpuni 2015. aastal alustatud teekonna.
2015. aasta sügisel pakkusid Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond ja kirjandusfestival Prima Vista rokkansamblile Põhja Konn välja idee viisistada kaheksa luuletust Betti Alveri 1966. aastal ilmunud luulekogust „Tähetund“, et tähistada selle 50. aastapäeva. Algselt Tartu ülikooli kirjandusteadlase Mart Velskri poolt valitud kaheksast poeesist jõudis aga 2016. aasta lõpus ilmunud plaadile vaid neli („Selle ilma igav kainus“, „Pigilind“, „Tähetund“ ja „Hulkuv laev“), millele lisandus seitse lugu bändi varasemast loomingust.
Ilmunud vinüülplaadiga viiakse idee lõplikult ellu ning uuele kauamängivale jõuavad lisaks juba ilmunud loomingule ka „Mitte viirastus, meeltepett“, „Hääled“, „Külm puhang lõõtsub“ ja „Suurest haardest“ muusikalised töötlused. Viimased neli poeesi saavad varasematest veidi teistsugusema vormi – luuletused on vinüüli jaoks sisse lugenud näitlejad Anu Lamp, Andres Ots, Lauri Kaldoja ja Karmo Nigula ning selle juurde komponeeritud muusika on sündinud nende lugemisviisist. Viimaste luuletuste muusikaliste töötluste autoriks on Põhja Konna laulja ja klahvpillimängija Valter Soosalu: „Kui teiste Alveri luuletuste puhul pidime rõhuasetused seadma muusika kaudu kohe alguses, siis seekord tundsime, et peame andma teksti kohta käivad valikud neile, kes langetavad sarnaseid otsuseid iga päev. Niisiis lähtume viimase nelja luuletuse helimaastike loomisel tugevamalt nende ideedest.“
---
Vinüülivariandis on plaatidel neli külge, igal küljel kõlab üks värskelt lisatud luuletustest. Need luuletused näivad pakkuvat plaate läbistavaid ja juhtivaid tähendamissõnu. Kas need tähendamissõnad on ka kuidagi teistsugused, kui need, mis tulid välja CDlt? Kui hakata asja sõna- ja palakaupa lahkama, siis pole radikaalset muutust ju iseenesest toimunud, märkimisväärseid vastuolusid „vanade“ ja „uute“ vahel pole. Oleks imelik, kui oleks, võiks ikka ju eeldada, et nii muusikud kui ka luuletaja on jäänud iseendaks, isegi siis, kui nad on teineteisele lähenenud.
Nihkeid võiks aga siiski märgata, vaadates plaate kui tervikuid. Siin on kohtunud näiliselt erisuunalised tendentsid, mis lähemal silmitsemisel sobivad ometi kokku. Ühelt poolt on tugevnenud just nimelt kompositsiooniline terviklikkus ning seda seob senisest mängulisem lähenemine luule tõlgendamisele muusika kaudu. Teisest küljest on siin aga, jah, tegemist ikka nende mainitud tähendamissõnadega. Kuigi on avardunud sõnadetagune helikeel, on suurenenud ka sõnakesksus.
(Mart Velsker, TÜ eesti kirjanduse dotsent)
Lugude nimekiri:
A (16:57) - must
„Suurest haardest“ (Nigula/Soosalu/Kikas; Betti Alver)
„Võitlus“ (J.Kütner/Soosalu/Avango; Jakob Liiv)
„Põhja Konn“ (Soosalu; Valter Soosalu)
„Hulkuv laev“ (Soosalu; Betti Alver)
B (15:05) - must
„Mitte viirastus, meeltepett“ (Kaldoja/Soosalu/Kikas; Betti Alver)
„Pigilind“ (Soosalu; Betti Alver)
„Ärkamine“ (Soosalu; Jürgen Kütner)
„Tähetund“ (Soosalu; Betti Alver)
C (14:05) - valge
„Ümarruut“ (Soosalu; instrumentaal)
„Mängivad pillid, kuu on vees“ (Soosalu/J.Kütner; Karl Ristikivi)
„Külm puhang lõõtsub“ (Ots/Soosalu/Kikas; Betti Alver)
D (15:00) - valge
„Hääled“ (Lamp/Soosalu/Kikas; Betti Alver)
„Selle ilma igav kainus“ (Soosalu; Betti Alver)
„Ilu“ (Soosalu; Lydia Koidula)
„Kas ma Eestit unes nägin?“ (J.Kütner/Soosalu/Juhkental; Juhan Liiv)