Mida teha, kui See Õige on ühtlasi sama inimene, kes murdis su südame?
End udupeaks pidav Scout Myers on otsustanud tõestada, et on elu viimaks joone peale saanud. Scouti on üles kasvatanud vanavanemad, kes nägid teda viltu kasvanud ema viltu kasvanud tütrena, ja seega on ta harjunud sellega, et temaga ei arvestata. Nii et kui tema töökohas, talendiagentuuris Käpad Linnas, terendab talle ametikõrgendus, soovib ta meeleheitlikult seda saada. Kuna kaalul on ka Scouti õe hooldusõigus, ei saa ta endale lubada ainsatki viga… näiteks nagu vajadust leida koerale asendaja ühel tähtsal pildistamisel. Õnneks (või siis mitte) tunneb ta ühe täiusliku asenduskoera omanikku: võõrandunud abikaasat, kelle juurest ta aastaid tagasi minema kõndis.
Väljastpoolt vaadates tundub, et Lane Halliday elu on ilma Scoutita õndsalt draamavaba, ja naine arvab, et ta mitte veel päris endisel abikaasal, kes on sama kena nagu alati, ei ole koera laenamise vastu midagi. Koos töötamine tuletab isegi vanu aegu meelde – kui see pidev ja lahendamata pinge välja arvata. Aga Scout pole kindel, kas ta ikka on valmis silma vaatama põhjustele, miks ta Laneʼi maha jättis, ja kui nende plaanid abielu lõplikult lahutada vägagi realistlikuks saavad, hakkab Scout mõtlema, kas teised võimalused võivad olla väärt natuke udupea olemist.