Kas tänapäeva inimese teadvuses on loomislugu umbes selline?
Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes mutatsioonide tõttu, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNAs. Mõned vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivate olendite seast välja elujõulisemaid. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel olemegi jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast ära kõrvetab.
Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning Aja uurides selgubki, et ka lääne teaduslikus käsitluses on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rikkam, annab inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust, ning eeltoodud lugu peegeldab pigem XIX sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust. Elisabet Sahtourise mõnusal kombel jutustatud lugu räägib Maast (Gaiast) kui elusorganismist, teadvuse ja koostöö rollist evolutsioonist, põlisrahvastest ning iidsest innovatsioonist bakterimaailmas, tänu millele me kõik siin ja sellisel kujul olemas oleme.
Universumi evolutsioon ja meie elugi sarnaneb tantsule, milles vahel komistatakse, tehakse valesamme, aga mis valdavalt on kaunis, graatsiline ja rõõmus.