Papüürusrullid olid antiikmaailma suurim varandus. Kui Marcus Antonius soovis Kleopatrale muljet avaldada, teadis ta hästi, et kuld ja kalliskivid siin ei aita. Selle asemel kinkis ta naisele raamatuid –
20 000 eksemplari daami raamatukogu tarbeks. Raamatute pikk ja sündmusterohke ajalugu näitab, et need on alati olnud tsivilisatsiooni hinnatud ja hapraks vundamendiks.
„Lõpmatus papüürusroos” kirjeldab Vana-Kreeka laulikuid ja Vana-Rooma multimiljonäridest filosoofe, oportunistlikke võltsijaid ja julmi õpetajaid, erudeeritud raamatukoguhoidjaid ja trotslikke naisi. Iidsed ideed haridusest, tsensuurist jmt mõjutavad meie elu ka praegu. Irene Vallejo loob haarava pildi Lääne kultuuri alustaladest ja tõstab esile humanistlikke väärtusi, mis on teinud meist need, kes me oleme. „Lõpmatus papüürusroos” on armastuskiri kirja pandud sõnale.
Kolumnist ja kirjanik Irene Vallejo (snd 1979) on pälvinud doktorikraadi nii Zaragoza kui ka Firenze ülikoolist. „Lõpmatus papüürusroos” ilmus 2019. aastal ja sellest on kujunenud üks viimase aja menukamaid hispaaniakeelseid kirjandusteoseid. Raamat on ilmunud või ilmumas enam kui 30 keeles.
„Digiraamat on tulnud, kuid paberraamat pole kadunud, nagu käesolev üllitiski kinnitab. See ei ole pelk raamatu esiajalugu, vaid ka autori enese kirjeldus suhetest raamatuga. Raamat on inimest kujundanud ja jääb seda tegema ka tulevikus. Lehitsetav trükis võib muutuda luksuseks, kuid ta on jääv – nagu vinüülplaat või inimese loodud kunstiteos.”
Harri Tiido, lugeja ja lehitseja