Kui Julia asub psühholoogina tööle vanadekodus Tamarisk, ei usu ta õnne võimalikkusesse. Hullem veel, kohale jõudes meenub talle, et ta just ei pulbitse armastusest vanainimeste vastu. Mõelda vaid, et ta on jätnud kogu oma varasema elu sinnapaika. Ent ajapikku avastab Julia, et hoolealustel on talle nii mõndagi õpetada. Ehkki on raske uskuda, et magedat nalja viskavate papide, reaalsustaju kaotanud mammide ja murtud südamega kolleegide keskel oleks võimalik oma elurõõm tagasi saada … Aga võib-olla ei sattunud ta siia siiski asjata? Äkki peidab armastus end seal, kus ta seda oodatagi ei oska? See on lugu ristuvatest teedest, eludest, millest on nii mõndagi jutustada, ja teistest, mille parimad päevad on alles ees. See on lugu armastusest ja enesekindluse uuesti leidmisest, see on ülistuslaul õnnele. Virginie Grimaldi (snd 1977) on üks populaarsemaid kirjanikke tänapäeva Prantsusmaal. Ta kirjutab lakkamatult, ostunimekirjadest raamatuteni, ja peab selle kõrval ka populaarset blogi. Tema nakkava huumori ja haaravate tegelaskujudega sügavalt inimlik romaan innustab meid nautima elu pisikesi õnnehetki.