Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu

"Kadunud Eesti" on üks kummaline raamat, mida nagu ei oskagi kuhugi liigitada... Ühest küljest oleks tegu justkui fänni- või sarjaraamatuga. Sellisel moel oleks ta isegi üsna omanäoline; ei tule küll ette, et mõnest teisest iganädalasest ringvaatesaatest selline üllitis oleks ilmnud. Tegu ei ole aga legendaarse saate värvikamate lugude ümberjutustustega (kuigi ka neid sealt leiab). Pigem on tegu tagasivaatega möödunud aegadele. Ja veelgi rohkem autori hinnanguga neile. Otseselt ajalookäsitluseks seda pidada ei saa - selle jaoks on teemakäsitlused liig pinnapealsed. Peeter Võsa on välja otsinud Politseikroonika ajaloo värvilisemad (või ajastule iseloomulikuimad) juhtumid ning neile siis oma mahlase kõnepruugiga hinnanguid jaganud. Seesama mahlane kõnepruuk on ühtviisi nii raamatu tugevuseks kui ka nõrkuseks. Ühest küljest muudab see raamatu kergelt loetavaks ja ladusaks, kohati naljakakski. Teisalt jälle, nii pikalt sellist lopsakat keelt ka lugeda ei viitsi. Saatejuhina oli Võsapetsi keelekasutus igati omal kohal - tema mahlakad repliigid vaheldusid igapäevaelu tragi(koomilise) olmega. Ent raamatus autori keelekasutusest puhkust ei anta ja mina kippusin sellest küll väsima... Olgu kuidas on, "Politseikroonika" on tõusnud legendi staatusesse ja et seda jääb märkima ka üks raamat, on igati tervitatav.