Mart Parindi teos “Euroopa Liidu õigus. Eesti vaade” on kasutatav mitmefunktsionaalsena. Osalt on tegemist põhjaliku monograafiaga, mis analüüsib süvitsi mitmeid EL õiguse konstitutsioonilisi küsimusi. Sellisena peaksid raamatust abi ja väärtust leidma valdkonna ABC-d juba tundvad juristid-praktikud. Eraldi väljatoomist väärivaks aspektiks on raamatus kasutatud väga arvukad viited kohtupraktikale ning välis- ja kodumaisele erialakirjandusele, mis peaksid huvilisel aitama jõuda talle vajalike kohtulahendite ning akadeemiliste kirjatöödeni. Teisalt ja mitmetes osades on raamat edukalt kasutatav ka valdkonna õpiku funktsioonis. Nimelt, enne iga teema kitsamate ja keerukamate küsimusteni liikumist on lihtsamas keeles ja printsipiaalsel tasemel avatud teema peamised mõisted ning üldine loogika ja sisu, eeldamata lugeja varasemaid hiilgavaid teadmisi. Säärasena saab teost kasutada ka enda EL õiguse tuumikteemadesse algtasemel sisselugemiseks ning keerukamate küsimuste mõistmiseks tarviliku mõisteaparaadi ja alusteadmiste omandamiseks.
Raamat jaguneb nelja suurde peatükki: I – Euroopa Liidu õiguse suhe Eesti õigusega; II – Euroopa Liidu õiguse allikad; III – Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine; IV – Õiguste ja õiguskorra kaitse Euroopa Liidu asjades.
I peatükis vaadeldakse, kuidas integreeriti EL-ga liitumise otstarbel liidu õigus Eesti õiguskorda, kuidas reguleerib Eesti EL-i kuulumist Eesti konstitutsiooniõigus, mida kujutab endast EL õiguse esimuse põhimõte ning mis on selle täpsemad avaldumisvormid, mis on EL õiguse vahetu õigusmõju, ning viimaks – kas ja kuidas saaks ja tuleks EL liikmesuse tingimusis vajadusel kaitsta Eesti põhiseadust.
II peatükk käsitleb kõiki EL õiguse allikaid alates liidu esmasest õigusest (aluslepingud, põhiõiguste harta, liidu õiguse üldpõhimõtted) ja teisesest õigusest (määrused, direktiivid, otsused, erinevad “pehme õiguse” aktid), lõpetades EL osalusega rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvahelise tavaõigusega. Sealjuures on iga õigusallika puhul käsitletud selle olulisemaid ja päevakajalisemaid teemasid, nt direktiivide puhul vahetu õigusmõju ja kooskõlaline tõlgendamine, põhiõiguste harta puhul harta kohaldamisala ja suhe liikmesriikide põhiseadustega, “pehme õiguse” aktide puhul nende faktiline õiguslik toime jne.
III peatükk on keskendunud EL õiguse tõlgendamise iseärasustele. Alustades üldistest põhimõtetest ja reeglitest EL õiguse tõlgendamisel, liigutakse liidu õiguse omapärade juurde – liidu mitmekeelsus ja liidu õiguses kasutatavate õigusmõistete autonoomsus – ning viimaks analüüsitakse, millist rolli mängivad liidu õigusakte ettevalmistavad materjalid ja õigusaktide preambulites öeldu.
IV peatüki fookuses on erinevad EL-i puudutavad õigusmenetlused. Põhjalikult on vaadeldud Euroopa Komisjoni algatatavat rikkumismenetlust liikmesriigi suhtes, Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöös toimuvat eelotsusemenetlust, hagimenetlust EL akti tühistamiseks ning EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet nii EL-i kui liikmesriigi vastu. Lisaks on peatutud ühe liikmesriigi rikkumishagil teise liikmesriigi vastu ning üksikisikute võimalusel pöörduda oma õiguste kaitseks Euroopa Ombudsmani poole.