„See igavene plastmass!“ See lause kannab mitut tähendust. Kui inimene 20. sajandi alguses sünteetilisi plaste valmistama õppis, hõigati see välja suure elevuse ja uhkusega. Plastmassi peeti tuhande kasutusvõimalusega igavesti säilivaks materjaliks. 20. sajandi viimasel veerandil hakkas plastmassi imelisus tarbija silmis hääbuma. See sobis suurepäraselt saatma ruttavat inimest tormiliselt arenevas maailmas. Kiiresti, kiiresti – kõik on ühekordne ja asendatav! Tarbeplastid muutusid odavateks purunevateks masstoodangu materjalideks. Seetõttu võib lause „See igavene plastmass!“ kõlada tänapäeval sootuks teise emotsiooniga. Pettumus, viha lootusetus. See igavene plastmass, mis kogu inimkonna peagi enda alla matab… Kurb, et nii imeline materjal on lükatud pahategija rolli. Nõnda heidetakse ka plastmassi suursaavutused üle parda. Aga mõtelgem hetkeks, milline oleks meie ühiskonna areng ilma sünteetiliste plastideta? See raamat püüab lugejale meelde tuletada, mida kõike on plastmass meie heaks teinud. Kui tundlik on see materjal ümbritseva maailma suhtes ning mil viisil sellest valmistatud esemeid säilitada tuleks, et ka meie järelpõlv võiks plastmassi tähtsust ühiskonna arenguloos hinnata.