Lambakarjus Romeo armub semu Joosepiga metsa metskitsede pulmi vaatama minnes kitseneiusse ja hakkab teda kutsuma Juliaks. See ei meeldi aga teps mitte Romeo isale Oskar Moonile, endisele kolhoosiesimehele, kes päevast päeva maja ees lõõtsa tõmbab ja laulda jõurab.

Ja Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest kütikuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und.

Kujundanud Peeter Laurits ja Andres Rõhu