Roman Tannenbergi raamat „Ristsed Maturis“ on pühendatud karmidel repressiooniaastatel süütult kannatada saanute mälestusele. Raamatu põhiteemaks on deporteerimine Baltimaadest, ülikarmid aastad enne ja pärast 1949. aasta küüditamist ning inimeste toimetulemine võõral maal. Romaani süžee on (üles) ehitatud arhiivimaterjalidele ja raamatus kirjeldatud sündmuste kaasosaliste ning tunnistajate jutustustele. Kuna autori lapsepõlv ja noorus möödusid Eesti–Läti piiril olevas väikeses linnas, on paljud raamatus esinevad episoodid kirjutatud lausa originaalist, „natuurast“, kui nii võib öelda. Väga kaasahaaravalt kirjutatud lood, kus jagub nii emotsioone kui kainet mõtlemist, õelust ja kadedust, pimedat usku ja lausrumalust, aga samas ka suurt soojust ja inimlikkust, mõistmist ja abivalmidust nii omade kui ka täiesti võõraste inimeste puhul. Vaatamata elu saatuselöökidele elasid noored ka sel ajal noorte elu, oli rõõmsaid kohtumisi, üllatuslikke hetki, põgusaid armumisi, aga ka suurt elukestvat armastust, mis sündis ja elas läbi kõikide raskuste. See raamat on mälestuse andam paljudele tuhandetele süütult kannatada saanud inimestele, kes olid lahti rebitud oma kodumaast. See on ka tänulikkuse avaldus nendele, kes olles saatuse tahtel teiselpool nähtamatut joont, suutsid säilitada endas halastuse, õigluse ja õilsuse tunded, mis väärivad kõrget nimetust – INIMENE.