Eerik Laid (1904–1961) oli neid Tartu Ülikooli haridusega eesti rahvusteaduste — muinasteadus, ajalugu, rahvateadus jt. — esindajaid, kes „valmisid“ iseseisvusajal, saavutasid selle õitseajuks arvestatava suutlikkuse teostamaks oma vaimseid võimeid, kuid kes siis langesid nii või teisiti ülekohtuse saatuse ohvriks. Ühel hulgal neist õnnestus pageda välismaale, kus võisid oma uurimisi jätkata. Eerik Laid oli nende seas.
Alustanud väga varakult muinasteadlasena — 1923 uurimus „Eesti muinaslinnad“ —, jätkas ta 1930. aastail juba Eesti Rahva Muuseumiga seotult ka rahvateadlase ehk etnograafi-etnoloogina, 1944. aastast Stockholmis peamiselt sellena. Seejuures ei olnud E. Laid mitte ainult teadlane, vaid ka innukaid rahvusliku liikumise tegelasi, kes oli juba 1941 organiseerinud Eestis vastupanurühmi, aga Rootsis oli üks eesti pagulaskonna poliitilisi liidreid kuni oma õnnetu surmani liiklusõnnetuses 1961.
Käesolev köide, mis jaguneb tsükleiks „Linnuse ehitamine“, „Paopaigad“ ja „Kultuurikammitsad“, koondab esmakordselt ühte Eerik Laiu pärandi nii muinas- ja rahvateaduse kui ka rahvusliku mõtlemise alalt. Köide on varustatud nimeloendiga.