Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused... mineviku, mida keegi on meeleheitlikult püüdnud kustutada. “Nimetu kannike” on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.