"Lähenev täpp aga kasvas üha. Ja mida ligemale jõudis, seda ootamatuma - ja samas tuttavama - kuju see võttis. Säravast valgusekerast eraldus järjest selgemini kummaline kogu, mis kandis musta õlgkübarat ja hõbenööpidega sinist mantlit ning hoidis ühes käes midagi, mis sarnanes reisikotiga, ja teises käes - oh, kas see sai ikka tõsi olla? - papagoikujulise käepidemega vihmavarju. Laste selja taga seisnud Tuletikumees karjatas ja jooksis pargiväravast välja. Nüüd heljus kummaline kogu raagus puude kohal. Siis puudutasid ta jalad tammepuu kõige kõrgemat haru ning ta hakkas elegantselt mööda puuoksi alla astuma."