Henri Pukk (1993–2021) oli kui liblikas – õrn, puhta mustriga, liuglev ja aeg-ajalt kusagile kergelt maanduv. Väliselt tundus, et kergelt ja muretult. Ent sisemiselt – mida tunneb liblikas maandumisel, kokkupuutel reaalsusega, milline on liblika raskus, milline on tema vaim. Noorel kirjutajal oli omanäoline vaatenurk elule, mis läbi luule annab edasi autori kord tajutud valu või kogetud elu habrast ilu. Autori loomingus leiab vastandumist maailmale ning väga peene huumori ja sõnamänguga vürtsitatud mõttekäike. Siin kogumikus on tema tekstid aastatest 2011–2021. Henri luuletused on saanud paberist tiivad ja ootavad lugejaid!