"Kaheksakümnendal eluaastal luulekoguga debüteerida pole just igapäevane asi. Ometi on Lembit Jakobson seda teinud. Mäletan oma isa luuletusi kirjutavat terve oma elu. Aeg-ajalt neid ka ilmus: Loomingus ja Postimehes, näpuotsaga mujalgi. Nüüd on Ave Palm ära teinud suure töö ja koondanud neist valiku kaante vahele. 1945. aasta suvel sündis Tartus poiss, kellele vanausuliste seast pärit ema Maria pani nimeks Lembit. Sõda oli kaks kuud varem lõppenud, Tartu puruks pommitatud ja varemetes. Elutee kulges läbi erinevate lastekodude Tartu Ülikooli, hiljem Moskvasse kirjandust õppima. Väga raske oli üksinda selles maailmas oma koht leida, on isa alati tunnistanud. Ja ometi, ütleb ta samas, oli tal õnnelik lapsepõlv. Eriti eredalt on meeles aastad Tartu lähedal Meeril, kus loodus ja igasuvine maatöö põimusid esimese armastusega kirjanduse ja sõnade vastu. “Elamine tähendab minu jaoks silmapiirini hetkes olemist, selle avamist sõnade abil,” ütleb isa Lembit. Väga oluline on tema jaoks ka loodus, aegadeülene, igavene oma tulemistes ja minemistes. Mulle on isa luuletused aastate jooksul palju andnud. Loodan, et ehk leidub teisigi lugejaid, kelle hinge need puudutavad. Maarja Jakobson, Lembitu tütar, näitleja"