Oma teises haikukogus (eelmine Maailma maaliline nägu, 2010) jätkab Tõnu R. Kallas meie maailma imetlemist. Näed pilvede vajumist üksteise embusse ja värisevaid vahtraid, mida öökülm on pintseldanud veripunaseks. Foto püüaks need kinni, kuid mitte su mõtteid ja muljeid. Võtad appi sõnakunsti, igale mõttesähvatusele kolm rida, ja tervik on käes. Need Tõnu R. Kallase miniatuurid ripuvad otsekui kunstigalerii seintel ainealade kaupa, peamiselt aastaaegade järgi, sest aja ja looduse vahelduvad faasid ongi haikude pärusmaa. Ja nagu maaligaleriis liigud ka siinses haikukogus eksponaatide järjekorras. Mõne juures peatud põgusalt, teise juures kauemini ning vahel pöördud tagasi, et mõnda tabamust jäädvustada. Selleks on need pildikesed armsad ja kodused.