Peamiselt seepärast, et olen inimene. Inimesena vajan ma eluspüsimiseks toitu, räägitagu õhust ja armastusest kui palju tahes. See on füsioloogiline fakt. Inimesena ma ühtlasi ka tahan toitu. See on emotsionaalne tõdemus. Tõtt-öelda on toit mu peamine naudingute allikas. Kas õpime seda juba imikueas, et toit on naudingute allikas ja ellujäämise võti? Tõenäoliselt jah. Toit ja ema hellus on esimesed asjad, mida maailmalt saame. Karjume toidu järele, sest see võimaldab meil tähelepanu saada. Tähelepanu, millega paratamatult kaasneb ka soojus ja füüsiline puudutus, kui ema imetab. Sest ema reaktsioon lapse karjumisele on esmajoones toidu pakkumine. Mida muud üks alles ilmavalgust näinud kodanik ikka tahta võib? Kas ta oskab üldse veel midagi muud ihaldada? Ema eeldab, et karje põhjuseks on nälg, mis ajendatud ellujäämissoovist. Nii võiks öelda, et nutmine on omamoodi eksistentsiaalne karje. Toit on inimeste jaoks oluline teema, sest sööme üldjuhul mitu korda päevas. Nii teadlikult kui ka teadvustamata. Paratamatult on see osa elust, mis mõjutab väga mitut tasandit. Nende tasandite hulgast leiab näiteks järgmised: stress, energia, sportlik sooritus, tuju, tervislik seisund. Kui toitumise ja selle mõjuga oma heaolule ühel hetkel päriselt tegelema hakkad, võid avastada, et oled varasemalt optimaalsest tasemest eemale triivinud. Kui sedasorti tasakaalutust teadvustad, saad hakata toiduga paremat suhet ehitama. Alles siis, kui kõik saab paika loksutatud, võid aru saada, kui kaugel sa tõelisest ühendatusest viibisid.