„Inimese olukord” on Hannah Arendti vahest kõige kaugelenägelikum ja tähtsam raamat, mis pakub üldise tausta tema teistes teostes esitatud konkreetsematele mõtetele ühiskonnast ja vägivallast, vabadusest ja totalitaarsest türanniast. Jättes kõrvale kontemplatiivse vaimuelu valla, analüüsib Arendt siin nn aktiivse elu, vita activa tegevusi, jagades need kolmeks: töötamine ehk töörühmamine, mis kannab hoolt inimese igapäevaste kehaliste vajaduste rahuldamise eest kiireks tarbimiseks mõeldud saaduste tootmisega; valmistamine, mis loob püsivama väärtusega kasutusesemeid; ning tegutsemine ehk poliitiline tegevus – suurte sõnade ja tegude tegemine, mida antiikajal peeti ainsana avalikku valdkonda sobilikuks tegevuseks. Vaadeldes neid tegevuslaade suhetes privaatse ja avaliku sfääriga ning eri ühiskondade suhtumist nendesse läbi ajaloo, näitab Arendt, kuidas tõuseb esile sotsiaalsuse mõiste ja variseb kokku avalikkuse valdkond, kuidas tähendusliku tegevuse kadu põhjustab inimese enesest võõrandumist ning kuidas tehniline progress viib masstootmise tekkeni, kus varem eesmärgipärane ja mõtestatud valmistamisprotsess lagundatakse üksikoperatsioonideks ja omandab töörühmamise iseloomu, muundades ühiskonna raiskamismajanduseks – „töörühmamise ühiskonnaks, millel ei jätku küllalt tühja tööd, et rahul püsida”. Arendti 20. sajandi keskpaigas esitatud mõttekäigud on osutunud paljuski prohvetlikuks ja annavad rikkalikult mõtteainet ka tänases maailmas.