Novellikogusse „Heade aegade lõpp” kuulub seitse lugu. Neist nelja tegevustik toimub Hollandis, ülejäänuil Eestis. Asukohast sõltumatult keskenduvad lood inimese siseilma peegeldustele, mis viivad tegelaste elukäänakuteni heas või halvas. Teemade seast leiab ootamatu sõpruse, armastuse mitu tahku, kättemaksu lapsepõlves toimunu eest, oma ammuste soovide elustamise ja andekuse, mis ei pääse vabalt voolama. Side loodusega on sündmuste taustal tähtis nendeski novellides, mille tegevustik hargneb linnas. Anneli Tõevere (s 1970) on nii novelle kui ka luulet avaldanud Loomingus alates 2005. aastast, tema luule esikkogu „Mesiniku tütar” ilmus 2015. Ta on teinud kaastööd Maalehele ja kirjutab kolumne veebiportaalis ERR.ee. Anneli Tõevere kirjutatust meenub mulle kõigepealt tema tundlik side loodusega ja loodusesse kätketud lõpmatuse aistinguga. Siit avastasin aga midagi veel. Jah, inimesed kipuvad olema ennekõike seotud olmelisega, ühiskond ja kultuur saab meid endale. Ja seeläbi kasvab inimesse tubli „ametnikuhing”. Aga inimene ei saa siiski loodusest lahti. Hetkedel, mil looduse kauge ja truu seljatagune ennast taas tunda annab, võib meie vahele tulla saladus. Seepärast võikski olla park üks võtmekujundeid siinses novellikogus. Kusagilt metsiku ja hooldatu vahepealt läheb inimese igatsus elada välja oma vari ja valgus. Varjata ennast ja samas kõik päevavalgele tuua. Loodus ei rõõmusta ainult vaatlejat, looduse habras kohalolu jätkub inimeses. Nii nagu looduses, nii ka inimeses – avanemine ja sulgumine vajab aega ja õiget silmapilku. Kultuurisaate „Plekktrumm“ juht Joonas Hellerma