Sveta Grigorjeva kolmas luulekogu „Frankenstein” pöörab senistest enam tähelepanu avarama, mutantjama keha- ja maailmatunnetuse otsimisele. Ihuline ja poorne, lausa tselluliidine luule lõikub terava sotsiaalkriitika ning õrnusega kõigi sobitumatute ja tõrjutute suhtes. „Frankenstein” võib inspireerida otsima mustreid nii kehalt kui ka tähistaevast, lugema nii kirjandust kui ka kuud, tekitama enesele uusi närvilõpmeid ning asetama kahtluse alla kehtivaid võimusuhteid. Luulekogu pealkirja allikas Frankensteini koletis on eikuskile kuuluv ebard, Grigorjeva käsitluses aga jõustav näide, kelle sünd nõuab kehalisuse ümber mõtestamist ning kes on piirideülene eeskõneleja kõigile neile, keda on sunnitud mingil põhjusel ennast häbenema. emake maa vahel mõtlen mis asi see on et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks ja et kas ta on siis üksikema näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle üksikema laps üks paljudest ja kas sel juhul inimesed on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära mind ja sind kogu inimkonna – lapsendamisele või isale kasvatamiseks aga kus isa üldse on millal ta tagasi tuleb miks pole teda nii kaua näinud pole teda üldse näinud millal ta tuleb tagasi töölt taevast baarist teise naise juurest äri ja maailma juhtimast teadusavastusi tegemast sõda alustamast sõda lõpetamast otsustamast sinu ja minu emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide kas maa tahtis üldse emaks saada kas keegi üldse küsis talt kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks mulle tegelikult ei meeldi mõte ja metafoor loodusest kui emast arvan et loodus kui kallim oleks palju parem ja ega see kallim ei pea ju olema naine mõtle kui loodus oleks su kallim millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud millise mõnuga suruksid sa oma sõrmed ta niiskesse mulda ja masseeriks jalgadega ta liivast pinda millise hõõgumisega hõõruks sa end vastu ta kivist mateeriat puudutaksid ta elunäinud krobedaid puude tüvesid tantsiksid mõnele põõsale üldsegi mitte puist sületantsu vabastame loodusest ema ta ei ole kunagi tahtnud see olla keegi meist muidugi ei tea mida ta üldse tahta võib võiks aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet kui võrdsega