Anu Kree miniatuurides jutustavad rõivad nagides köitvaid ja eripalgelisi lugusid inimeste eludest. Jan Kaus on värsket proosakogu kommenteerinud nii: Kirjandus näitab, et keele puhul pole küsimus mitte niivõrd sõnades, kuivõrd sõnadevahelistes ühendustes. Anu Kree mängib oma miniatuurides nende ühendustega nagu ühtaegu õrnadel ja vastupidavatel instrumentidel – vahel klaverit, vahel malet. Nii saab ühendada argise absurdsega, elutu elusaga, kohaliku kohatuga, unenäolise tõetruuga – üks hakkab peegeldama või meenutama teist.