Teema Tänavarahutus Eesti linnades on viimasel kümmekonnal aastal olemuslikud muutused keerelnud ümber tänavaruumi. Soovime, et peale liiklussoone oleks tänav ka avalik ruum – ruum viibimiseks, mõttevahetuseks, kohaks, kus inimelud kohtuvad ja ühiskond end vormib. 2010. aastatel algatasid tänavaruumi pöörde asumiseltsid, enamasti mõne entusiastist professionaalse ruumilooja eestvedamisel. Nüüdseks on vabakondadest liikvele läinud söakus nõuda, et linn oleks elamiskõlbulik, omandanud linlaste seas märksa laiema kõlapinna. See omakorda annab linnaplaneerijatele tuge linnaga julgemalt ringi käia. Meie ühise ruumi struktuur peegeldab ühiskonda ehk paremini kui miski muu. Kui räägime siiretest ühiskonnas, siis võime öelda, et rahutus tänavate pärast on justkui pinnavirvendus alles ruumilist vormi otsivale nüüdisaegsuse väljendusele. Kõneldes keskkonnakriisist, nimetavad sotsioloogid vajadust suuremahulise ühiskondliku pöörde järele, et nihutada sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele arengurajale. Sotsioloog Laur Kanget ja ajaloolane Johan Schot nimetavad seda teiseks suureks siirdeks pärast tööstusühiskonna teket. Sarnast, ehk pisut lühemat sammu astub Euroopa Liit, kes on sidunud roheleppe elluviimise inspireeriva, kestliku ja kaasava elukeskkonna loomisega. Seetõttu on Maja juhtfraas „tänavarahutus“ figuur, mis tähistab märksa laiemaid siirdeid. Radikaalsed muutused ühises ruumis pole mitte rohepöörde järellainetus, vaid viis kuidas rohepööre ellu viia. Linlase ihalus elamiskõlbliku, tervisliku linna järele, mille allhoovus on kestlik ja kaasav ühiskond kulmineerusid 2021. aasta kohalike omavalitsuste valimiste keskse teemana. Samal aastal alustasid nii Tallinnas kui ka Tartus tööd ruumiloome osakonnad. Aina enam näeme vältimatuna riigi ruumiameti loomist ja tervikliku elukeskkonna käsitlemist riigi tasandil. Kohalikus omavalitsuses või riigis tegutsevate ruumiloojate töö on vaadata linna või riiki laiema pilguga ja alles kujustada ühiskondlikku intuitsiooni ja kutsuda ellu muudatusi. Teisest suurest siirdest kõnelejad toovad välja, et pöördeline muutus peab hõlmama süsteeme tervikuna, st üksteist toetavaid tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi, ja nõuab märksa radikaalsemat kujutlusvõimet. See kõik on avaliku sektori ruumiloojale senini suurim proovikivi. Linnades, kus arendussurve on väga suur – langetatakse tuhandeid ruumiotsuseid aastas – on vaja leida mõttekaaslasi ja jagada vastutust. Kohaliku omavalitsuse roll on ka hea avaliku ruumi võimaldamine professionaalse koostöö ja ekspertide kaasamisega. Siin on heaks abimeheks arhitektuurikonkursid, mis aitavad analüüsida võrdlevaid ruumilahendusi, kuid ühtlasi ka prototüüpida: katsetada uudseid formaate, rõhuasetusi, tehnoloogiaid ja võimalusi, mille näiteks on Põhja-Tallinna musterlasteaedade võistlus ja klindipargi visioonikonkurss. Tartus korraldatud parkimisnormatiivi analüüs illustreerib, et just avaliku sektori arhitekt peab küsimuse alla seadma ruumiloome tavasid, mille lähemal uurimisel selgub, et neil puudub tõepõhi. Linna ruumiloome ei ole selge alguse ja lõpuga projekt, vaid pidev protsess, sealjuures nurjatult aeglane. Muutuste teekond eduni on ebaühtlane ja sellises heitlikus olukorras asetub avaliku sektori arhitekt suuresti võimaldaja rolli: igapäevatööks looming bürokraatia vahenditega. Arutledes modernistliku linnaplaneerimise lüüasaamise üle, kirjutab arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Pier Vittorio Aureli, et seda tulisemalt peame võitlema! Pidades silmas, et ruumiloome ei tohi minetada oma sügavalt ühiskondlikku vastutust. Selline on nüüdisaegse avaliku sektori arhitekti töö: seada ühiskonna ja elukeskkonna plaanis südikaid ja suure kujutlusjõuga eesmärke. Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson Number on valminud koostöös Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome meeskonnaga Estonian Architectural Review Maja winter 2023 (111) Street Unrest Essential transformations in Estonian towns over the last decade have revolved around street space. We wish for the street to be not merely a thoroughfare, but also a public space—a place for tarrying at, exchanging ideas, getting together and shaping the society. In the 2010s, the street space revolution was initiated by neighbourhood societies, mostly with some enthusiastic professional spatial designer in the lead. By now, the boldness that originated there to demand that the city should be liveable has become much more prevalent among city-dwellers. This in turn supports the city planners in undertaking bolder steps with the city. The structure of our common space reflects the society perhaps better than anything else. Speaking of transitions in the society, we can say that the unrest over the streets is like a surface ripple of a certain expression of modernity that is still searching for its spatial form. Speaking of the environmental crisis, sociologists highlight the need for a large-scale social change in order to place socio-technical systems on an ecologically sustainable as well as socially just development path. Sociologist Laur Kanget and historian Johan Schot call it the second great transition after the rise of the industrial society. A similar, albeit perhaps a somewhat shorter step is being taken by the European Union, which has tied the implementation of the Green Deal to the creation of inspiring, sustainable and inclusive living environments. Thus, “street unrest”, the slogan for this issue, is a figure that refers to much wider transitions. Radical changes in common space are not a reverberation of the green transition, but a way for carrying it through. The city-dweller’s desire for a liveable, healthy city with an underlying sustainable and inclusive society culminated as the focal issue of the 2021 municipal elections. In the same year, spatial design departments were established both in Tallinn and Tartu. The inevitability of creating a spatial development office and developing comprehensive living environments on the national level is increasingly acknowledged. The job of spatial designers working on the municipal or national level is to take a broader view of a city or the whole country, shape the still-developing intuitions of the society, and initiate changes. Those who speak of a second great transition point out that pivotal changes need to involve systems as a whole, i.e., mutually supportive technological, economic, political, cultural and everyday innovations, and this demands a considerably more radical kind of imagination. All of this constitutes the greatest test that public sector spatial designers have faced so far. In the cities where the development pressure is very high—with thousands of spatial decisions made every year—it is imperative to find like-minded people and share responsibilities. The role of the municipality is also to facilitate good space by involving professional collaborations and experts. Here, much help can be had from architectural competitions that enable to analyse comparable spatial solutions, but also to prototype—try out new formats, emphases, technologies and opportunities, like with the competition for pattern-built kindergartens in Põhja-Tallinn, or the call for ideas for Klindipark. The analysis of parking norms that was carried out in Tartu illustrates that it is namely the public sector architect who has to question the accustomed spatial design practices, which on closer inspection might turn out to be baseless. Spatial design of a city is not a project with a clear beginning and end, but a continuous process, and a wickedly slow one at that. The path of change toward success is uneven, and in such a volatile situation, the public sector architect largely takes the role of the facilitator—their daily job consists in creative work with the means of bureaucracy. In his discussion of the defeat of modernist urban planning, architect and architecture theoretician Pier Vittorio Aureli writes that this only means that we need to fight even more fiercely! At the same time, we have to keep spatial design from forfeiting its deeply social responsibility. This is what a contemporary public sector architect does— by setting bold and powerfully imaginative goals for the society and living environment. Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson This issue was put together in collaboration with the spatial design team of the Tallinn Strategic Management Office