Peateema: mis on õhus? Oleme elanud pandeemiaaegses maailmas, kus 2021. aasta kevade muutuste tuuled on pikisilmi oodatud ja küsimus „Mis on õhus?“ on omandanud sügavama tähenduse. Kevadine Maja teeb Eestile peaaegu tiiru peale: vaatleme hooneid Tartus, Narvas, Sauel, Pärnus ja lõpetame Eestimaa südame lähedal Põltsamaal Kamari järvel. Mitme hoone puhul eelnes valmisehitatud projektidele teisigi kavandeid ning parima projektini jõuti alles paljude aastate pärast. Hoolimata pikast protsessist (või just tänu sellele?) toovad need hooned ilmekalt välja midagi nüüdisaega iseloomustavat, ruumistavad midagi olulist õhusolevast. Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Eesti suurimat avalikku puithoonet, Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskust kasutab kolm organisatsiooni ja seal leiavad koha nii jõustruktuurid kui ka avalikuks kasutamiseks orienteeritud ruumid. Esmapilgul vastukäivategi funktsioonide kõrvuti seadmine iseloomustab ratsionaalsust, täpsust ja Eesti väiksusest lähtuvat regionaalpoliitikat. Samal ajal realiseerub õppekeskuse näol kõige loomulikumal viisil Rem Koolhaasi Manhattani pisut enam kui sajanditagusele ehitusbuumile tagantjärele kirjutatud manifest ülekülluse kultuurist, kus funktsioonide kireva spektri kokkupaigutamisel sündiv artikuleeritud tulemus on üks arhitektuuri kandvatest nootidest. Õppekeskusel on tõepoolest läinud korda keeruline olukord lahendada nietzscheliku amor fati’ga, kus kõik proovikivid arhitektuuri puutuvatest küsimustest alates keskkonnasäästust ja ehitustehnoloogiast kuni linnaruumi meeldivamaks muutmiseni on ühendatud nii, et tulemus tundub parim võimalik kombinatsioon, mis on võtnud rõõmuga mängu nii Narvast eestleitud hea kui ka halva. Saue vallamaja eksperimenteerib mitmel rindel. Puidust hoone üllatav ilme kasvab üsna loomulikul viisil välja ristkihtpuidu omadustest ja materjali kasutamise veenvast loogikast – juba niisuguse materjalivaldamise eest vääris hoone tunnustust aasta puitehitisena. Ühtlasi teeb see hoone palju ära oma keskkonna heaks, vallandades värskeid impulsse, millest lähtuda sündiva Saue linnakeskuse kujundamisel. Väga ilusa materjalikäsitlusega on ka Kamari veelauapargi hoone, mida autorid nimetavad „peaaegu tavaliseks majaks“. Materjalide puhas, kogema kutsuv mõju rõhutab ümbritsevaid arhetüüpseid elemente vett ja maad ning pakub külalisele eheda ja tunnetusliku keskkonnakogemuse. Pärnu Raja lasteaed tõstatab küsimuse loovuse ja ruumi seostest. Ehkki haridusuuendajad on liialdamata aastasadu rääkinud mitmekesise ja muudetava ruumi kasust lapse loovusele, võib küsida, miks me ikka veel seal ei ole. Ruumi tõenduspõhise mõju kasutamine on midagi, mida ei saa arhitektid teiste poolte toeta läbi viia. Õnneks tõstatuvad need küsimused ühiskonnas aina rohkem, olgu või selle kinnituseks hiljutine noorte- ja andepoliitika osakonna loomine haridusministeeriumisse. Kui oleme põhjendanud materjalide valiku ja muud hoone komponendid, rääkinud asukohast linnaruumis, sotsiaalsеtest hüvedest, keskkonnasäästu küsimustest, kõigest mõõdetavast, kas siis on veel midagi, millest arhitektuuris rääkida? Esteetilistest teemadest kõnelemist on peetud pinnapealseks, pakiliste globaalsеte küsimuste tähe all kulgenud aastasaja jooksul teisejärguliseks; aga ikkagi on midagi otsustavat, mis eristab ruumikunsti ehitisest. Võib-olla vajab arhitektuuri esteetilistest küsimustest kõnelemine nüüdisaegse keerustunud ja globaalse maailma kontekstis samavõrra sõnavarauuendust, kui seda on vaja olgu või näiteks kahaneva rahvaarvu kontekstis erinevate asustustüüpide mõtestamisel. Nii kaua, kui arhitektuursel mõttel on tugev selgroog, tundub ka selle esteetika olevat jõuline, omanäoline. Ja võib-olla on see jõulise visuaalse väljenduse võimalikkus arhitektuuri viimane pelgupaik? Tutvustame Eesti viimaste aastate üht edukamat arhitekti, Salto arhitektuuribüroo üht asutajat Ralf Lõokest ja Salto hiljuti valminud lodjakoda Tartus. Lõokese tööd on muutunud aastatega lihtsamaks, aga on kasvatanud heale arhitektuurile omast lisandväärtust kõnetada abstraktsеtel teemadel. Neis töödes on oskus avaldada kõige suuremat sisemist poolehoidu arhitektuurile, olles justkui ootuspärase opositsioonis, avaldades vastupanu ortodokssele. Lõpetuseks heidame pilgu Eesti Kunstiakadeemia kolm aastat väldanud mahukale Tallinna uurimusele „Lõpetamata linn“, mis visandab planeerimismaailma jõujooni, ja küsime, millised mängijad peaksid tänapäeva linnaruumis õigupoolest käigu sooritama ja kuidas planeerida seda, mis on õhus, mis alles otsib ruumilist väljendust. Kaja Pae, peatoimetaja Estonian Architectural Review Maja spring 2021 (No 104) Main topic: What’s Happening? Amidst the pandemic, everyone is eagerly awaiting for a springtime wind of change, and the question ‘what’s happening?’ has acquired a deeper meaning. The spring issue of Maja takes a tour around Estonia—we will examine buildings in Tartu, Narva, Saue and Pärnu. We conclude our tour near the heart of Estonia, at lake Kamari in Põltsamaa. For several of the examined buildings, alternative designs were initially proposed, and it took many years to arrive at the project that was ultimately built. Despite (or thanks to?) the elongated process, these buildings vividly express something characteristic of our times and manage to spatialise important aspects of what’s currently happening. Estonian Academy of Security Sciences Narva Study Centre— the largest wooden public building in Estonia and winner of the annual award of the Cultural Endowment of Estonia—is used by three different organisations and has rooms for law enforcement structures as well as those oriented toward public use. The juxtaposition of such seemingly contradictory functions expresses rationality, precision and regional policy necessities of a small country such as Estonia. On the other hand, the study centre is a natural realisation of Rem Koolhaas’s retroactive manifesto for the early 20th-century construction boom era Manhattan, about a culture of congestion where diverse spectrums of functions are brought together, and the articulated result becomes one of the fundamentals of architecture. The study centre has indeed managed to carry out its complicated task with a Nietzschean amor fati, dealing with all the architectural challenges—from environmental sustainability and construction technology to urban space enhancement—in an integrated way. The result feels like the best possible combination that has delightfully incorporated both the good and bad of Narva. Saue municipal government building experiments on several fronts. The surprising appearance of the wooden building flows quite naturally from the properties of cross-laminated timber and the logic of its use—this mastery of the material already sufficed to earn it recognition as the wooden building of the year. Furthermore, the building has considerable effects on its environment, triggering fresh impulses that could be utilised in designing the emerging Saue city centre. Beautiful use of materials also characterises Kamari Wakepark Building, which the authors have called ‘an almost regular house’. The clean, inviting effect of the materials emphasises the surrounding archetypical elements—water and earth—and offers the guest an authentic environmental experience. Pärnu Raja kindergarten raises questions about the relationship between creativity and space. Even though educational innovators have been talking about the benefits of diverse and flexible space for children’s creativity literally for centuries, we have yet to heed their lessons. Why? Evidence-based use of space and its effects does not lie solely in the hands of architects, but requires support from other parties. Fortunately, these issues are being increasingly discussed in the society—an example of this, perhaps, is the recent establishment of the Department of Youth and Talent Policy in the Ministry of Education. Once we have justified the choice of materials and other components of the building, and discussed its place in the urban space, social benefits, environmental issues and everything that is measurable, is there still something left to consider in architecture? In a century hallmarked by urgent global issues, aesthetical matters have often been considered superficial and secondary—and yet, there is a decisive difference between spatial art and a mere building. Perhaps the vocabulary for discussing the aesthetical side of architecture needs to be updated for our complexifying and global world. As long as architectural thinking maintains a strong backbone, its aesthetics will likewise seem forceful and distinctive. Could it be that this possibility of forceful visual expression is the last resort for architecture? We will introduce one of Estonia’s most successful architects of the recent years—Ralf Lõoke, the founder of Salto Architects—and Salto’s recently finished Barge Yard in Tartu. Lõoke’s works have become simpler over the years, but grown in their capacity to speak about abstract issues and express an utmost inner sympathy to architecture by opposing the expected and resisting the orthodox. Finally, we take a look at Estonian Academy of Arts’ comprehensive three-year study of Tallinn, titled ‘City Unfnished’, which outlines the contemporary landscape of urban planning. Which players should get their turn with urban space today, and how to plan something that is only vaguely in the air and still looking for its spatial expression? Kaja Pae, Editor-in-chief