Arhitektuuri peetakse heaks ühiskondlike protsesside peegeldajaks, majades saavad kokku nii ühe ajahetke majanduslik seis kui ka kultuurilised väärtushinnangud. Samas võtab kavandamine ja ehitamine aastaid, aeglase kunstina ei reageeri täna valmivad hooned kriitilistele probleemidele nii ruttu, kui me tahaks. Kui vaadata märksõnu, ilma milleta ükski arhitektuurivaldkonna sõnum nüüdisajal lendu ei lähe nagu kohalikud materjalid, lammutamise asemel ümber ehitamine, materjalide ring- ja taaskasutus, liikuvus, planeeringute ja hoonete süsinikujalajälg, kättesaadav eluase jne, siis Eesti ehitusmaastikul ringi vaadates silmatorkavat muutust ei näe. Me ehitame valdavalt betoonist, puitehitus areneb pigem tasapisi ning on hetkel teadliku tellija ja arhitekti õnneliku kokkusattumise tulemusel sündinud materjalivalik või tuletatud keskkonnast – majake keset metsa tehakse loomulikult puidust. Äärelinnastumine suuremate linnade ümber ei ole kuhugi kadunud, ümbertöödeldud ehitusjäätmetest uue maja ainese saamine tundub veel liiga radikaalne (ja kallis) mõte, nõukogudeaegsete hoonete lammutamist eelistatakse renoveerimisele nende halva maine ja sama halva ehituskvaliteedi tõttu. Uute eluasemete turgu valitseb erasektor, kes teeb oma ruumiotsuseid maksejõulist ostjaskonda silmas pidades (kus kallinev laenuraha teeb omi korrektuure) ning olemasoleva elamufondi suuremahulist rekonstrueerimist takistab killustunud omand. Käsikäes rohepööratud ehitamisega räägitakse ka muutunud esteetikast – majad ning nendevaheline ruum mitte ainult ei pea keskkonnasõbralikud olema, vaid sellisena ka näima. Öko-look on uus poliitika. Euroopa Komisjoni sügisel 2020 lansseeritud Uus Euroopa Bauhaus sedastab, et elukeskkond peab olema kaunis, kestlik ja kaasav. Me ei ela täna kriisijärgses ajas, vaid ajal, kus tuleb aru anda, et ammu alanud kriis on püsiv ning me oleme selle ise põhjustanud. Puitfassaadid, nutikad tehnoloogilised lahendused, vormiline tagasihoidlikkus ja ratsionaalsus, kliimamuutuste tagajärgi pehmendavad rohealad, uut kogukondlikkust loovad asumid, pehme infrastruktuur väliujulatest promenaadideni on kõik uue aja märgid, mis peaksid arhitektuuri näoga inimese poole pöörama ja linnad elamissõbralikumaks muutma. Komisjon ei valinud asjata euroliidu rohepöörde tööriistaks arhitektuuri – oma olemuselt on see positiivne valdkond, lahendusi pakkuv ja loomingulise lisaväärtusega. Positiivsed näited on ka kõik tänavused arhitektuuripreemiate nominentideks tõusnud hooned ja maastikukujundused. Tundub olevat koolide aasta. Sümboolsel kombel osutus enim esile tõstmist väärivaks neist kõige väiksem, Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus – asjalik ja ülimalt otstarbekohane hoone, mis koondab endasse kolme kooli tööõpetusklasse. Töökojale kohaselt ei mingeid tulesid ega vilesid, aga nii kohalikule kogukonnale kui õpilastele äärmiselt vajalik maja, mis võimaldab õpetada tänasel päeval üha haruldasemaks muutuvat käsitööoskust. Muusika- ja Balletikool Tallinna südalinnas on vastupidi väga keeruline maja, mille võtmeks on peenhäälestada palju funktsioone ja tehnilisi nõudeid nii, et tulemus mõjuks puhtalt, sujuvalt ja müravabalt (seda ka otseses mõttes, arvestades asukohta liiklusarteri sääres). Hübriidsus on omane ka kolmandale tänavusele silmapaistvale haridushoonele – Artium Viimsis ehitati laste huvikoolidele, aga pakub võimalusi alates ooperist kuni kooskokkamise või ühise peenrategemiseni katuseaias. Kaasavus iseloomustab ka maastikukujundusi – Emajõe linnaujula Tartus sobitub Euroopa linnade trendi rajada merre või jõkke rahvalikke basseine, Tondiraba maastikupark keset Lasnamäge on vaheldusrikas jalutuskäik keset linnaloodust, kus muuhulgas on maastikutüüpidest nagu tühermaa ja võsa tehtud sildiga varustatud vaatamisväärsused. Kui rohepööre soosib tihedalt ja kompaktselt elamist, kohalikkust ning koostööd, siis on elamisväärne linn kõigile tegelikult meie ainus lahendus. Triin Ojari Toimetaja ENG Estonian Architecture Awards 2022 Introduction Architecture is usually a good mirror of social processes as buildings reflect the economic situation as well as the cultural values of the time. Then again, planning and construction take years, and as a slow form of art the buildings completed today cannot solve critical problems as quickly as we would like them to. When considering the indispensable keywords in getting your architectural message across today, such as local materials, reconstruction instead of demolition, circular use or recycling of materials, mobility, the carbon footprint of plans and buildings, affordable housing etc., then there are no dramatic changes discernible in Estonia. We still mostly build with concrete, while wood construction is developing rather slowly and mostly relies on the ѕelection of materials resulting from the lucky encounter of informed clients and architects or on the environment – a house in the forest is naturally built of timber. Suburbanisation around larger towns has not disappeared, using recycled construction waste in constructing new buildings still seems too radical (and expensive), the demolition of Soviet buildings is preferred to renovation due to their poor reputation and equally poor quality, the housing market is governed by the private sector whose decisions are made with a view to creditworthy customers (with the costly loans making further adjustments) and the large-scale reconstruction of the current residential buildings is hindered by fragmented ownership issues. Also the changed aesthetics tends to come up in the same sentence as green construction – buildings and the space between them not only have to be but also seem environmentally friendly. Eco-look is the new policy. The New European Bauhaus initiative launched in autumn 2020 stipulates that the living environment must be beautiful, sustainable and inclusive. We do not live in a post-crisis era but in times where we must acknowledge that the crisis that started a long time ago is permanent and caused by ourselves. Wood façades, smart technological solutions, modesty and rationality in form, green areas mitigating the consequences of the climate change, residential areas creating new communities, soft infrastructures from open-air swimming pools to promenades are all signs of the time that should turn the face of architecture to people and make urban settings more liveable. It is not by chance that the Commission ѕelected architecture as the EU green transition tool – it is an essentially positive field, providing solutions and creative added value. The buildings and landscape designs nominated this year are similarly all positive examples. It seems to have been a good year for schools. It’s quite telling that the smallest of them, the Woodwork and Technology Centre in Rakvere, came to be awarded – a highly efficient building fit for purpose bringing together the woodwork classrooms for three schools. Befitting of a workshop, there are no bells and whistles, only a highly necessary building for the local community and students allowing to teach them the increasingly rarer handicraft skills. The School of Music and Ballet in Tallinn city centre, on the other hand, is a particularly complex building seeking to fine-tune numerous functions and technical requirements to ensure that the result is clean, smooth and noise-free (also literally, considering its location along an arterial road). Also the third acknowledged educational building is marked by hybridity – although built for children’s hobby schools, Artium in Viimsi also offers various other things from opera to cooking classes or common flowerbeds in the roof garden. Similarly, the landscape designs are characterised by inclusiveness – the City Swimming Pool Beach in Tartu follows the trend of European cities to establish public pools in the sea or river, while Tondiraba landscape park in the middle of Lasnamäe provides a setting for diverse walks in urban nature where even wastelands and brushwood are turned into visitor attractions equipped with informative signs. If the green transition favours dense and compact living, localism and cooperation, then the liveable city for all is actually our only option. Triin Ojari Editor