Müstikat, koomikat ja olemise õudu kätkeva romaan „Pulmasekeldused“ jäi autori viimaseks ja seda peetakse tema parimaks. Romaani tegevus leiab aset autori lapsepõlvest inspireeritud 1930. aastate rootsi talus, päeval, kui noor talutütar Hildur valmistub mehele minema keskealisele lihunik Westlundile ning kulmineerub bakhanaalse pulmapeoga, milles kangastuvad surma lähedus ja armastuse haprus, langemise paratamatus ja ülestõusmise võimalikkus. Faulknerit meenutavas burleskses ja sageli koomilises stiilis kirjutav Dagerman uurib paljude tegelaste kaudu eksistentsiaalse üksinduse ja igatsuse igavikulisi teemasid. Samuti üritab ta leida oma teed sisemise vabaduse poole. Stig Dagerman (1923–1954) oli rootsi kirjanik, keda iseloomustab kompromissitus, see tähendab kirjanik, kelle elu ja loomingu vahele on pea võimatu piiri tõmmata. Tema kirjutamine algas teismeeas ja lõppes juba enne, kui ta pärast pikka loomevõimetuse perioodi 31-aastasena endalt elu võttis. Dagermani lühikesest tähelennust sündinud loomingust on varem eesti keeles ilmunud novellivalimik „Öö mängud“ (1964), romaan „Kes kõrvetada saanud …“ (1989) ja reportaaž „Saksamaa sügis“ (1998).