Psühhopaatiline isiksus on ühest küljest särav ja ligitõmbav, teisalt aga jäine ja ettearvamatu. Talle on iseloomulikud fantaasiaküllasus, tegutsemistahe, uudishimu, pädevus, enesekindlus, põnevuseiha ja impulsiivsus. Psühhopaadist kurjategija võib olla sedavõrd pimestavalt kütkestav, et jätab täiesti varju oma pahupoole – selle, et fassaadi taga on enesekeskne, isekas, kalk ja manipuleeriv jõhkard. Kevin Dutton valgustab psühhopaatia tagamaid ja otsib vastust küsimusele, kas psühhopaatidele omasest karismaatilisusest ja sihikindlusest on võimalik midagi õppida. Psühhopaatilisi omadusi piiritledes tutvustab autor tänapäevaseid neuroteaduse uuringuid, kohtub ülirange režiimiga vanglas psühhopaatidest kurjategijatega ning katsetab transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil ka enese peal, mis tunne on olla psühhopaat. Inimese isiksus on keerukas ja tänapäeval on piir n-ö normaalse ja haige psüühika vahel üha enam hägustumas. Raamatu „Psühhopaatide tarkus” autor võrdleb isiksust helipuldiga, mille arvukad liugurid on isiksuseomaduste skaalal igaühel isemoodi paika timmitud. Uuringud on näidanud, et meie seas leidub hulganisti nn funktsionaalseid psühhopaate, kelle helipuldil on maksimumi peale seatud vaid muist psühhopaatilisi omadusi määravaid liugureid. Need inimesed pole mitte sarimõrvarid, vaid vastupidi, väga nõudlikel elualadel edukalt toime tulevad ühiskonnaliikmed – tipp-poliitikud, -arstid, -börsimaaklerid, -ärimehed. Särava isiksus, otsusekindlus ja jäägitu eesmärgile pühendatus annab neile teiste ees eelise. Psühhopaatiliste joontega isikutel on ajast aega olnud ühiskonnas oma eelised ja ka tänapäeva maailmas annavad enesekindlus, sarmikus, kartmatus, halastamatus ja sihikindlus kindlasti kätte nii mõnegi trumbi.