Mõrumagus meelelaad tähendab kalduvust igatseda, õhata ja kurvastada; teravat teadlikkust aja möödumisest; torkivat rõõmu kõigest ilusast. See teadvustab, et valgus ja pimedus, sünd ja surm – magus ja mõru – kuuluvad igavesti kokku. Autor avaldab mõrumagusa meelelaadi eelised, aga ka põhjused, miks on niivõrd keeruline selle väärtust mõista. Kui oled kunagi mõelnud, miks sulle meeldib kurb muusika … sind lohutab või inspireerib vihmane päev … reageerid intensiivselt muusikale, kunstile, loodusele ja ilule … … siis on mõrumagus meelelaad omane ka sulle. Raamatuga „Vaikne jõud” (Varrak, 2015) innustas Susan Cain meie ühiskonda väärtustama alahinnatud ja asendamatuid introverte meie keskel, avaldades varjatud võimu, mida palja silmaga ei näe. Nüüd rakendab ta samasugust segu uurimistööst, jutuvestmisest ja mälestustest, et uurida, miks me kogeme kurbust ja igatsust ning kuidas mõrumagusa meelelaadi omaksvõtmine ja olulisele kohale asetamine on kindlaks teeviidaks, mis juhatab meid loovuse, ühtekuuluvuse ja transtsendentsuse suunas. Autor näitab, et mõrumagus meelelaad on vaikne jõud, mis aitab meil ületada nii isiklikku kui ka kollektiivset valu. Kui me ei tunnista omaenda südamevalu, võime seda tekitada teistele – vägivalla, üleoleva suhtumise ja hülgamise kaudu. Aga kui mõistame, et kõik inimesed tunnevad – või saavad tundma – kaotust ja kannatust, saame pöörduda üksteise poole.