Aristoteles (384–322 eKr) on Platoni kõrval läbi aegade tuntuim ja mõjukaim Lääne filosoof. Tema arvukad säi-linud teosed hõlmavad loogikat, bioloogiat, eetikat, politoloogiat, retoorikat, metafüüsikat jne. Neist nii mõnigi on nüüdseks jõudnud ka eesti keelde. Lühike traktaat „Luulekunstist“ ehk „Poeetika“ on olnud alates renessansiajast tohutu kultuurilise mõjuga, se-da nii kirjanduse ja esteetika ajaloo uurijaile ja teoreetikuile kui ka loomeinimestele-praktikuile. Teose säilinud osa käsitleb eelkõige tragöödiat, kuid selle kõrval ka eepikat; oletatav komöödiale keskendunud teine osa meieni jõudnud ei ole, kuigi on põhjustanud palju spekulatsioone (vrd Umberto Eco „Roosi nimi“). Teosest on pärit paljud tänapäevalgi olulised esteetikamõisted, nagu näiteks „puhastumine“ ehk katarsis, mille täpne tä-hendus Aristotelesel pakub küll endiselt ainet vaidlusteks. Eesti keeles avaldati „Luulekunst“ katkendid Richard Kleisi tõlkes „Kreeka kirjanduse antoloogias“ (1964). Ees-tikeelne tervikteos ilmus 1982. aastal Jaan Undi (1947–2012) tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus. Teine, paranda-tud ja täiendatud väljaanne ilmus 2003. aastal eraldi raamatuna. Siinses kolmandas väljaandes on tõlge ja kommentaarid üle kontrollitud ja vajadusel ühtlustatud, kommentaare on vähesel määral täiendatud. Lisatud on viiteid vahepeal ilmunud olulisematele kommentaaridele ja käsitlustele ning varasemast põhjalikum regis-ter.