Dramaatiliselt uus arusaam inimkonna ajaloost, mis seab kahtluse alla meie kõige fundamentaalsemad eeldu-sed sotsiaalse evolutsiooni kohta – alates põllumajanduse ja linnade arengust kuni riigi, demokraatia ja eba-võrdsuse tekkeni – ning paljastab uusi võimalusi inimeste emantsipatsiooniks. Põlvkondi on meie kauged esivanemad olnud primitiivsed ja lapselikud – kas vabad ja võrdsed süütud või pätid ja sõjakad. Meile öeldakse, et tsivilisatsiooni saab saavutada ainult nende algsete vabaduste ohverdamisega või alternatiivina meie alatute instinktide taltsutamisega. David Graeber ja David Wengrow näitavad, kuidas selli-sed teooriad tekkisid esmakordselt XVIII sajandil konservatiivse reaktsioonina põlisrahvaste vaatlejate ja intel-lektuaalide poolt Euroopa ühiskonna tugevale kriitikale. Selle kohtumise uuesti läbivaatamisel on hämmastav mõju sellele, kuidas me mõistame tänapäeva inimkonna ajalugu, sealhulgas põllumajanduse, omandi, linnade, demokraatia, orjuse ja tsivilisatsiooni päritolu. Tuginedes murrangulistele arheoloogia- ja antropoloogiauuringutele, näitavad autorid, kuidas ajalugu muutub palju huvitavamaks kohaks, kui õpime oma kontseptuaalseid köidikuid maha viskama ja mõistma, mis seal te-gelikult on. Kui inimesed ei veetnud 95 protsenti oma evolutsioonilisest minevikust väikestes küttide-korilaste salkades, mida nad siis kogu selle aja tegid? Kui põllumajandus ja linnad ei tähendanud sukeldumist hierarhias-se ja domineerimisse, siis millise sotsiaalse ja majandusliku korralduseni need viisid? Vastused on sageli oota-matud ja viitavad sellele, et inimkonna ajaloo kulg võib olla vähem kivisse raiutud ja rohkem täis mängulisi, lootusrikkaid võimalusi, kui me arvame. „Kõigi aegade koidik“ muudab põhjalikult meie arusaama inimminevikust ja pakub teed uute vabaduse vormi-de ja ühiskonna korraldamise uute viiside kujutlemiseks. See on tohutu intellektuaalse ulatusega monumen-taalne raamat, mida õhutavad uudishimu, moraalne nägemus ja usk otsese tegevuse jõusse.