Ühel imeilusal päeval Tbilisi peatänaval jalutades tuli kange tahtmine kohvitada. Kohvikuid oli palju, kõigil aknad pärani ja terve tänav head lõhna täis. Astusin siis ühe kena kohviku uksest uljalt sisse ja jäin soolasambana seisma. Hubases kohvikus olid kõik lauad meeste poolt hõivatud ja mind nähes läksid nende silmad suureks kui tõllarattad. Kadusin sealt kiiremini kui sisse läksin. Astusin mööda sama tänavat edasi, vastu tuli üks tudengiealine neiu. Vabandasin ja küsisin, kus siin naisterahvad kohvi juua saavad, et kohvikus on ainult mehed. Ta hakkas naerma ja soovitas paarsada meetrit veel edasi minna, seal on metroo (avati 1966) sõlmjaam ja väga hea kohviga kohvik, kus kõik käivad kohvitamas. Tänasin, astusin edasi ja tõepoolest nii oligi. Edaspidi juba teadsin, kuhu kohvitama minna ja oskasin teistelegi soovitada. Aga see kõik oli ammu, nüüd on olukord kindlasti hoopis teine. Aitäh, et minuga koos ajas tagasi rända(si)te. Võimalusel soovitan ise kohale minna, sest oma silm on kuningas. Vaike Silmato