Aeg on armutu – kihutab kannul, põgeneb eest, pudeneb käest. Kes mõõdab me aega? Palju seda üldse on? Kas ta mitte kiirust ei ületa? Vahel ootajal laseb valjusti tiksuda sekundeil kõrvus. Vahel kaotame aega, vahel leiame. Aeg annab armu. Arm annab kirge. Üks ei saa ilma teiseta. Nii ka esimene luulekogu igatses enda kõrvale kaaslast. Pühendan selle südamesoojusega Sulle, hea lugeja, ja võtan enesele kingitusena elatud aastate eest. Aeg on hindamatu. Anna armu, kallis aeg!