Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, - ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku. Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunsti historiograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil. Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja -kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste ja kunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikke lahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutava kunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbi tunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikute kultuurijaloolisi tähendusperspektiive.
Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks. Esimeses on visandatud Aleksander II aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekst. Teine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajatele ja rakendajatele. Kolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid, ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamad evangeelse kirikukunsti olemusest. Neljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifika ja viies stiilivalikute problemaatika. Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikiriku loetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavad juhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomise üleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eesti ajakirjanduse veergudelt.