Teine maailmasõda pillutas eestlased kahele poole rindejoont ning sageli satuti ka vastakuti. 1941. aastal toimunud eestlaste võitlustes eestlaste vastu oli kaks osapoolt, kus punavõimu poolel sõdisid hävituspataljonlased ja miilitsad ning nende vastu metsavennad, hilisema nimetusega omakaitselased. Suuremaid ja väiksemaid tulevahetusi oli sel ajal üle terve Eesti. Erinevalt Suvesõjast 1941. aastal, kui vastamisi seisid metsavennad ja hävituspataljonlased, toimusid 1944. aasta sügisel lahingud juba Saksa sõjaväes ja Punaarmees sõdivate eesti meeste vahel. Enamik neist olid sinna karistuse ähvardusel mobiliseeritud, kuid oli ka vabatahtlikke. Suuremad ja olulisemad lahingud leidsid aset septembris 1944. Aktiivne sõjategevus lõppes Eesti vallutamisega Punaarmee poolt ning edasised taplused Eesti pinnal toimusid juba metsavendade ja hävituspataljonide vahel.